Miks meile enam elu vaja
kui teame täna kõike me
ei ole vaja enam õppida
meil pole vaja enam uuesti kukkuda
sest teame, kuidas tõusta taas
me oleme kui niidinukud marjonetid lavastaja käes
ei juhi ise enda elu
ega juhi ennastki
mis saab, kui ennast unustame me
kuid väidame, et usume
me usume, et elame
kuid elu elamist ei vääri
mis tuleb veel, mis uus ja põnev on
kas täidab miski meie meelt
kus on see suur ja suurem veel
mis toob meil hingerahu, täidab meie meelt
see südames meil sügaval, see olemas seal on
sa vaata palun kordki veel
ta olemas on, sa seda tead
sa viska peast, kõik viskamist, mis väärt
ja ära eal sa unusta, et oled väärikas ja palju väärt
see miski meie kõigi sees on palju väärt
ei ole vaja heita meelt
ei ole vaja peita end
ei muuda miski heitun’d meel
kõik muutub siis, kui heidad endalt vale kee
see sind ei teeni täna enam – iial enam
las minna kõik, mis pidurdab
mis iial ahelaid on loon’d
sa lase lahti kõigest sest’
mis takistab ja pidurdab
see vangirüü sa heida maha
saa vabaks, lenda taevalael
sul piire pole enam eal
sind kinni püüda võimatu
sest sinu lend
sel rüütlirüü ja au ning armuleek
sul elu vaja, sa tead, et südames
sul kunagi ei puudu meel
see õige tajumise keel
kui eksid teelt, siis tead, et vajad vaid
sa aega õppimiseks veel
ei muutu vastikuks, ei halvemaks sa veel
sul puudub vastikuse geen
ja siis, kui õppimise aeg, sa õpid nii, et keegi veel
ta nii ei suuda mõista keelt
kui kukud, sinu valu sinu omaks jääb
sul pole kombeks kraapida
ei nutta, ägada, ei halada
sa haarad ohjad, oled seda meel
et eluohjad sinu käes
vaid nii meil elu vaja on…
Autor: Monika Kuzmina