Meie abielu läks uppi
Kui teine naine keetis sulle suppi
Su vale oli, et tegid tööd,
Samal ajal teisega veetsid ööd.
Mulle näpuga näitasid
Ja puudusi ette hõõrusid.
Võinuga oli vale,
Kartul polnud piisavalt sile
Piimapakk oli valepidi
Elu läks meil alaspidi
Ootasin sind kodus
Hinges oli lootus,
Meeles abielutõotus
Sulle polnud see tähtis
Ego tegi mis tahtis
Õigus kõiges ainult sul
Aega polnud üldse sul
Tähtis polnud mina sul
Nüüd on sul vaba tee,
Millel puudub tagasitee
Autor: Helen Paukson
Sa tulid teise naise kööki,
valmistasid seal õhtusööki.
Haarasid sa oma võimu,
Kord sa maksad oma lõivu
Lilledki sa ümber tõstsid,
mehe endale võtsid.
Olete te paras paar
Ei kahetse te mitte üks raas
Elu teeb kord oma töö
Ja seda suppi kord sa üksi sööd
Autor: Helen Paukson
Las minna see mure, mis mõttetult muretseb
las minna see mõõn, mis on sinu teel
las minna see soov, mis minna vaid saab
las minna see vaev, mis koormaks on vaid
Las olla see olevik, helge ja hea
las olla see viis, mis uue laulu sul loob
las olla see meri, mis vaikides kannab
las olla see armastus, mis sooja sul annab
Autor: Monika Kuzmina
Sulen silmad, näen liblikaid lendamas
jooksen põllul, mis lilli on täis
eemalt vaatab mind silmapaar hea
mind kalliks ta endale peab
Sulen silmad, näen taevaseid sõpru ma
astun teele, peos saatmas mind ristikhein
minu ingel jääb seekord must maha
sellel teel üksi võidelda tahan
Sulen silmad, näen kappamas hobuseid
hüüan järgi, sest kiirustan minagi
olen teel, mis on pikk ja nii kõle
kuid läbi see käia mul tuleb
Sulen silmad, näen armsamat eemal ma
olen põllul, jään sinna ma lamama
kogu kiirus on kuskile hajunud
ja inglid ei olnudki kadunud
Autor: Monika Kuzmina
Kui püüda vaid kauget ja kallist
käia seal, kus teemandid talla all
kus rüü läigib rohkem kui kullakang
kus sõna on suurem kui soov
Kui püüda vaid vara ja võimu
olla seal, kus valituks osutud
kus selleks, et olla keegi
peab olema keegi teine
Ei leia me rahu ja rõõmu
süda võib külmaks nii jäädagi
ei piisa vaid välisest särast
vaja on väärtust ja väärikust
Et leida õnne ja õnnistust
ei vaja me kallist ja kauget
las süda lööb esmalt meis särama
see ainus, mis avab me väravad
Autor: Monika Kuzmina
Las särab sillerdav päikesepaiste
neil vetel, mis soojad ja selged
las rõkkab rõõmust ka võõra süda
las kahjust saab kallistus
heldus on hea
säravad silmad on teejuhid head
hingeviis maagiaks, muusikaks saab
süda on siiras ja naeratus suul
kui kuukuma kaugelgi rõõmu teeb
see ilu ja hetk, mis meelde jääb
õhus on armastust
igaüks teab
sest temagi südames
leidub ka head
Autor: Monika Kuzmina
Sa ise arvad tundvat end
kui miski sinu see on raske veel
ei tea, mis paitab sinu meelt
ei ole vaja sulle enam teda nüüd
nii vaidled oma südames
et iseennast vajad vaid
ei miskit muud, mis täidaks sind
see pettus on, ei suuda näha muud
sa matad end sel pimeduse teel
sa tegelikult tead, et sina-tema-meie koos
see miski maagiat maailma loob
ja miski täiuslikum pole
kui teie koos, kes taeva kiired ühte loob
ja unelmate suurust loob
see miski kõigest suurem on
see muudab päeva päikeseks
see miski muudab kõike nüüd
see suudab kõik, rohkem veel
ja maailm maagiliseks saab
sel nimeks armastus ja miski seda eal ei muuta saa
sest miski kindlam pole eal
kui see, et maailm vajab ainult üht
ta vajab sinu armastust
ta vajab minu armastus
ta lihtsalt vajab ARMASTUST!
Autor: Monika Kuzmina
Palun ava meie kõigi süda
palun aita lõpetada sõda
palun isale õpetada valvet
palun emale õpetada palvet
palun aita headust mõista
palun aita lahti lasta soovist võita
palun anna võimule armastust
palun õpetada sallivust
palun kaitse väikest last
palu vanaemal kinni hoida tast
palun aita olla hea
palun rahu nimel parandada vead
palun vaata meie venna järgi
palun valva meie õekese jälgi
palun kirikule hingehoidu
palun kerjusele sooja toidu
palun sõdurile südamesse suurust
palun sõpradele hingesuurust
palun äärmustele – mõista juttu
palun üksteist mõista ruttu
palun lõpetada vägivald
palun aita unustada halb
palun anna meile inglitiivad
palun näita teid, mis taeva viivad
Autor: Monika Kuzmina
Unusta vaen ja unusta viha …
Olgu südames armastuse iha …
Las minna muu – jäägu praegune hetk …
Paku janusele alati vett …
Ava kodu ja südameuksed …
Vaata silma, kuula südametukseid …
Poeta pisar või isegi kaks …
Liigu edasi – las minna, mis läks …
Ainus võti on armu ilu …
Headuse tee on sinu ja minu …
Elusuurus olgu alati hinges …
Jumalikkuses edasi mingem …
Autor: Monika Kuzmina
Mul meeldib mõte kanda kaasas südames
mu omaenda kirikut
mismoodi suudab keegi kanda vimma
viha, vastumeelsust, kurbust ka
kui südames on paik
mis õnnis, hea ja truu
kuis saad sa võõrast jumalat
lasta peale suruda
kuis võimalik on pühakojas
mitte tahta parimat
ei panda kirikusse vangi kedagi
see vangistus on vaid su enda südames
kui kirikuks on kallis kauge särav hoone
kuid südames on tühi koht
siis pole valmis veel su pühauks
Autor: Monika Kuzmina