Külamoori paljastamise lugu

Kord kõndis teel üks külamees
kes külaeite kuulis peksmas keelt
külaeide jutujärgi
tal olevat kõik lapsed erivärvi
see külamees on rahvamees
ei tema liialt üle kee
ta mõtles hoopis, kuidas võiks
külaeide kasvatada paiks

Külaeide kutsus külla
külamoor see lubas tulla
näitas talu, loomi, lapsi
pakkus veidikene napsi
külaeit sai kõhu täis
taluõues ringi käis
saadut aina üksi nosis
õhtuks lausa ära väsis
külaeit sai kingitusi
lastelt ise noris musi

Kõik paistis olevat nii hea
jutud lõppema ju peaks
kuid kõndis külamees sel teel
kuuleb külaeite jälle peksmas keelt
külaeide jutujärgi
tal lapsed olevatki eri värvi
lisaks loomad ronivad tal sängi
ta jootnud eide täitsa täis
ja külaeidel peale käin’d
et külaeit ei räägiks tõde
et külamehe arvates ta nõnna kobe!

Autor: Monika Kuzmina

Aprill!!

Türil Konnas burksi saab,
kultra möllab COOPis,
kuskil lambad teevad "Mää"
ja muru kaob see hoopis.

Paide suurelt ette võtnud,
nüüd veel saab pealinnaks,
olid kõnelema jõudnud
enne Türit suurde linna.

Ühes jutus veidi tõde,
teises rohkem nalja,
kergeusklikel ei ole
mõtet minna välja.

Autor: Tarmo Selter

Õnnetu hetk

Istun vaikselt omaette,
vaatan taldrikul kotlette,
piimaklaasi ajan maha,
kahvel kukub selja taha.

Upitades langen toolilt
mopiämbrisse, mis poolik,
vesi lendab kahte lehte,
kiirelt peast teen matatehte,
mis veel põrandale kukub,
juba lendab toosist suhkur,
laud see nurga alla vajub,
alateadvus ohtu tajub,
püüan mitte liigutada,
ehk veel miskit kukub maha.

Autor: Tarmo Selter

Kiil

Kiil kasvab kapsale alla
ja kaalikale kiil;
kui liig palju vihma ehk kuiva,
kasvab mõlematele kiil.

Kiil kasvab kaalikal' alla
ja ajalehele kiil,
ja ajale kiil kasvab alla
ja kirjandusele kiil.

See kiil on viha ja mõru,
ei lastele kõlba ta,
ei kõlba ka vanadele,
pääd uimastab üksinda.

On kiilisid igal ajal,
on kiilisid alati.
Kuid ainult kiilid meil ikka —
ei kaalikaid kunagi!

Lauliku hommik

1

Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse.

2

Üks hambutu vanapiiga
mind unes tallas ja rõhus.
Kas olen ehk suitsetand liiga,
või on mul ussid kõhus?

On's tükike jahukäkki,
mis magada mind ei lase?
Või äkki
ma salmikuist jälle rase?

Kui mustavad udud

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, —
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.