Mäletan seda hommikut
Kui mind üksi jätsid
Nägin su musta pesuhunnikut
Ja hoiakut, ülbikut
Kaalusin lahkuminekut,
tundsin hirmu metsikut,
ei söönud ma päevi viis
ning mu elus oli kriis.
Aitas edasi mind vaid usk,
Et meelest läheb see tusk.
Olen palju paremat väärt
Ja elu on sinutagi elamist väärt
Autor: Helen Paukson
Mulle meeldib olla mina,
vahel tujukas, kuid hea,
veidi püsti ajan nina
nagu ilmas kõike teaks,
siiski tunnistan, et ise
olen vahel eksinud,
siiski selle teadmise
mällu jätan kulunult,
sest ma olen mina ise,
ei mind keegi õpeta,
kuidas olla inimene
oma väikses maailmas…
Autor: Tarmo Selter
Elu annab tiivad,
kurbus võtab need,
kaitstes nõnda kiivalt
masenduse teed…
Otsi oma rada,
leia tiivad taas,
et saaksid rõõmustada,
taevas lennelda…
Autor: Tarmo Selter
Sa tulid teise naise kööki,
valmistasid seal õhtusööki.
Haarasid sa oma võimu,
Kord sa maksad oma lõivu
Lilledki sa ümber tõstsid,
mehe endale võtsid.
Olete te paras paar
Ei kahetse te mitte üks raas
Elu teeb kord oma töö
Ja seda suppi kord sa üksi sööd
Autor: Helen Paukson
Mis siis, kui keegi ei kuule, ei näe
Mis siis, kui uks kinni sul nina eest läe'b
Mis siis, kui saatan on sõbra silmiski
Mis siis, kui ingleid enam ei olegi
Mis siis, kui häbis üksi sa seisadki
Mis siis, kui võõra valeks on sinu tõdegi
Mis siis, kui vennast saab vihane vaenlane
Mis siis, kui valu sinust saab võitugi
Mis siis, kui mõistus südame vägisi murrabki
Mis siis, kui sellest ei juhtugi mitte midagi
Mis siis, kui süda silmi ei vajagi
Mis siis, kui käiks ustest läbi hoopiski
Mis siis, kui sõber sul sõber polnudki
Mis siis, kui ingel ise oledki
Mis siis, kui häbi maailmas polegi
Mis siis, kui võõras hävineb valega
Mis siis, kui vennaks on vabadus valida
Mis siis, kui kunagi üksi sa polegi
Autor: Monika Kuzmina
Uus algus võib alata täna
avada tuleks me südame värav
kui raskus on võtnud võimust
me soovid maksavad lõivu
Uus algus on meie teha
aita südamel valgust näha
las pimedus langetab rüü
ära otsi kellegi süüd
Uus algus on siin ja praegu
kui hingehääl kuulama vaevuks
näe ilu ja imede väge
ärka üles – see on tõeliselt äge
Uus algus on käes ja kohe
las hirmust saab vapruse lohe
sule silmad, näe kangelast silme ees
ta ootas sind südame sees
Autor: Monika Kuzmina
Ilus on olla, kui armastus hinges
Ilus on olla, kui ema on armas
Ilus on olla, kui isa on hea
Ilus on olla, kui siiras on sõber
Ilus on olla, kui teekond on põnev
Ilus on olla, kui lugu on kirev
Ilus on olla, kui meeled on valla
Ilus on olla, kui hinges on sära
Ilus on olla, kui süda on puhas
Ilus on olla, kui elus end tunned
Ilus on olla, kui elu on ilus
Ilus on olla, kui tunned end elus
Autor: Monika Kuzmina
Selleks, et mõista head
leia esmalt üles oma vead
selleks, et mõista head
vägikaigast vedama peab
Selleks, et mõista head
valet läbi elama peab
selleks, et mõista head
väärikust kaotama peab
Selleks, et mõista head
valu tundma vahel peab
selleks, et mõista head
ilma kõigest jääma peab
Selleks, et mõista head
anna andeks kõigile vead
selleks, et mõista head
mine rahus, kus süda veab
Selleks, et mõista head
egost lahti laskma peab
selleks, et mõista head
puhas hing olema peab
Selleks, et mõista head
südame avama peab
selleks, et mõista head
päriselt elu elama peab
Autor: Monika Kuzmina
Mõtted mul sees
Nagu punane leek
Vaikselt hõõguvad,
hinge piiluvad.
Mõtlen mis on vale ?
Mis on hea ?
Mida ma tegema pean ?
Haiget ma teha ei soovi,
Head teen, sest teistest hoolin
Autor: Helen Paukson
Vaadates järgi päikesele
üle laineharjade vahu,
istun ma rannale liivasele,
hinge on tekkinud rahu…
"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb päikeseringe,
öö vaikust on valvamas kuu…"
Laine laksudes liivale puistab
õrna vahtu merevee pealt,
varbad niiskesse liiva ma lükkan,
tunnen, mul olla on hea…
Viimsed kiired on kustumas taamal,
lainte harjadel mängimas need,
vaikselt kaugusesse ma vaatan,
on tunne nii hea minu sees…
"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb päikeseringe,
öö vaikust on valvamas kuu…"
Sind tänan, mu meri ja päike,
et puhata Sinuga saan,
mul tulles oli tunne nii väike,
nüüd hingelt suurena lahkungi taas…
Autor: Tarmo Selter