Sa tulid teise naise kööki,
valmistasid seal õhtusööki.
Haarasid sa oma võimu,
Kord sa maksad oma lõivu
Lilledki sa ümber tõstsid,
mehe endale võtsid.
Olete te paras paar
Ei kahetse te mitte üks raas
Elu teeb kord oma töö
Ja seda suppi kord sa üksi sööd
Autor: Helen Paukson
Uus algus võib alata täna
avada tuleks me südame värav
kui raskus on võtnud võimust
me soovid maksavad lõivu
Uus algus on meie teha
aita südamel valgust näha
las pimedus langetab rüü
ära otsi kellegi süüd
Uus algus on siin ja praegu
kui hingehääl kuulama vaevuks
näe ilu ja imede väge
ärka üles – see on tõeliselt äge
Uus algus on käes ja kohe
las hirmust saab vapruse lohe
sule silmad, näe kangelast silme ees
ta ootas sind südame sees
Autor: Monika Kuzmina
Ilus on olla, kui armastus hinges
Ilus on olla, kui ema on armas
Ilus on olla, kui isa on hea
Ilus on olla, kui siiras on sõber
Ilus on olla, kui teekond on põnev
Ilus on olla, kui lugu on kirev
Ilus on olla, kui meeled on valla
Ilus on olla, kui hinges on sära
Ilus on olla, kui süda on puhas
Ilus on olla, kui elus end tunned
Ilus on olla, kui elu on ilus
Ilus on olla, kui tunned end elus
Autor: Monika Kuzmina
Selleks, et mõista head
leia esmalt üles oma vead
selleks, et mõista head
vägikaigast vedama peab
Selleks, et mõista head
valet läbi elama peab
selleks, et mõista head
väärikust kaotama peab
Selleks, et mõista head
valu tundma vahel peab
selleks, et mõista head
ilma kõigest jääma peab
Selleks, et mõista head
anna andeks kõigile vead
selleks, et mõista head
mine rahus, kus süda veab
Selleks, et mõista head
egost lahti laskma peab
selleks, et mõista head
puhas hing olema peab
Selleks, et mõista head
südame avama peab
selleks, et mõista head
päriselt elu elama peab
Autor: Monika Kuzmina
Mõtted mul sees
Nagu punane leek
Vaikselt hõõguvad,
hinge piiluvad.
Mõtlen mis on vale ?
Mis on hea ?
Mida ma tegema pean ?
Haiget ma teha ei soovi,
Head teen, sest teistest hoolin
Autor: Helen Paukson
Naised kangast seadvad kambri akna all. Minu mõttekangas hõlju ligidal. Oh mu mõttekangas ilma otsata! Oh mu mõttekangas ilma ääreta! Ükskord oli tema veripunane, oli lumivalge, helesinine. Punane ja valge, taevasinine; südamesse paistsid tähed, päikene. Minu mõttekangas katki kärisend. Tuhatkorda temast süda värisend. Tükid tuule kaudu ümber lendavad. Kartes, õnne tundes, leian räbalad!
Ma kõndisin metsa poole, kus vaiklik üksildus; siin leidus mu nukker süda: mu noorus ja armastus. Ma kõndisin välja pääle ja üle kirikutee. Siit rahvas sõitis mööda, Mull' haiget tegi see. Siin tuli ta mu meelde — otstarbeta elu ja töö: kuis kurbtus köitnud mu keele kuis raugemata on öö! Ma astusin mäe pääle, kust näha võis edasi: sääl muistne aeg tuli meelde ja lossid tagasi. Sääl muistne aeg tuli meelde, sest kõigest paisus aim. Sest silmad langesid märjaks ja õieti kurvaks läks vaim. Sa mine kuhu tahad, sul ikka varemed ees, nii metsas, mäel, väljal, sa ikka nende sees!
Oh sõbrad, ei lase ma öelda, et oleks nii haige ma. Ja et ma terve oleks — ma seda ei ütlegi ka. Ma olen nõnda terve, et rahvas kõik minu ees, kes nõnda vigane, haige — enda vigu näeb minu sees.
Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda oma hinge kõrguse tunnil: kes leidis kõrgema jumala — ja põlvitas südame sunnil — see põlvitas pühal minutil ise enese hinge ette! Mis otsis ta kaugetel randadel, ta selle sai siit nüüd kätte. Sest kõik, mis suur oli hinge sees, arm võttis vastu selle: ja sääl ta teistkorda kujunes — säält andis ta tagasi jälle. Sest ikka hävitavad jõud, kui võisid kord ühendust tuua: sääl üheks saades suur oli sõud, — suurt võis see silmapilk luua.... — — — — — — — — — — Kes sellel pühal minutil läks elutähest mööda, see kustus, kadus jäljetult, kui täht, mis valgustas ööda.
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, — kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta! Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, — oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda!