Luuletused elust

Püha koda

Su silmades näen ennast
kuulen sinu hingekõla
tajun tarkust ja head süda
usk saab ilusa uue kuue
sinu loost saab mu luule
elust killud lendavad kuule
süda teab, mis meile hea
midagi tegema ei pea
andeks anname vead
kirjutame uued eluread

Su silmades näen maailma suurt
aga midagi ka täiesti uut
su hingesoojus äratab
ilma liigse särata
pidurüü ja kärata
iseolemine – aus ja puhas
justkui tõusnud tuhast
oled sina, mina ja meie
tahaks öelda kõigile teile
pole tähtis enam eile
olgu taevas tugi igavesti teile

Autor: Monika Kuzmina

Palve

Palun, et palvejõud ärkaks
Palun, et soojus südames tärkaks
Palun siirast tõde
Palun kõrvale hingeõde
Palun armastust uut
Palun headust, ei muud
Palun vabadust hinge
Palun kaota see asjatu pinge
Palun rahu ja rõõmu
Palun, ära minust võõrdu
Palun ilusaid hetki
Palun taevaseid tähti
Palun sügavaid mõtteid
Palun jäta need alatud võtted
Palun vaata mul silma
Palun naudime ka vihmast ilma
Palun sügavust sulle
Palun sama mulle
Palun andestust veel
Palun avatud meelt
Palun oota mind ära
Palun – mul on veel palju teha
Palun kaitse mind veel
Palun valva mu teed
Palun süüta mul tuld
Palun aita, kui jaks osta saab mul
Palun ärata süda
et armastus eal ei kustuks sealt ära

Autor: Monika Kuzmina

Õige või vale

Mees või naine
mina või sina
südames viha
kontrollitud iha

Ema hellust ei olnud
isa kodus tal polnud
südamepõhjani solvund
neab sõbra ka orvuks

Ta sõnades nuga
vana lihtsalt on mugav
räpane tuba
armuvalu nii sügav

Pulma sinule keelab
mürki enne ta neelab
pildil naeratab meelalt
lehes kirjutab veenvalt

Ei mõista, mis arm
Jumala rollis on karm
tema sõna on julm
ja süda on külm

Ilus või kole
pead olema sale
hing tema jaoks male
südamesopis on kõle

Õige või vale
ühist eetikat pole
igal oma tõde
arm moraaliks – meil ole

Autor: Monika Kuzmina

Mõista ligemest

Peab olema vist päris rumal
et mitte mõista ligemest
kuis tunned sa end justkui jumal
et propageerid vihkamist
ei meeldi sulle nahavärv
ei meeldi religioon
ei suhtesoov
mis teeb sind hinges mõistmatuks
miks viha võimust võtnud on
kus peidus sinus raev ja vaev
mis armastada keelab sul
kas tõesti tunned südames
et väärid vaid sa vihkamist
sind miski muu ei lõhu rohkem
kui viha oma rakkudes
need teised nutavad ja paluvad
kui liiga teed sa sügavalt
kuid siiski edasi nad lähevad
ja haavad terveks ravivad
see viha aga tapab sind
see juhtub varem või ka hiljem
ja püüd siis põgeneda kaugele
ei aita sind
sest enda eest sul joosta raske
ja ausalt – lausa võimatu
sa, kallis sõber, ole parem
ning lase vihal lahtuda
las elab tema, elad sina
ning lõpmatus võib jätkuda
kui ausalt vaatad maailma
siis mõistad värvivarjundeid
sa ava hing vaid mõistmisele
ja lõpeta see mõistukõne
hea usk sind muudab targemaks
ja usu – palju paremaks

Autor: Monika Kuzmina

Mina ei usu hullu juttu

Mina ei usu hullu juttu
et maailmas headust ei ole
mina ei usu hullu juttu
et midagi muuta meil pole

Mina ei usu hullu juttu
et naaber tahab olla vaid naabrist parem
mina ei usu hullu juttu
et targem on alati teistest vanem

Mina ei usu hullu juttu
et poliitikas kõik on vale
mina ei usu hullu juttu
et nende seas kangelasi pole

Mina ei usu hullu juttu
et armastus lihtsalt on kole
mina ei usu hullu juttu
et sinu jaoks süüdi kõiges olen

Mina ei usu hullu juttu
et kirik on külm ja kõle
mina ei usu hullu juttu
et pühadus lihtsalt on nõme

Mina ei usu hullu juttu
et surmale ei järgnegi muud
mina ei usu hullu juttu
et kinnisilmi ei või käia kuul

Autor: Monika Kuzmina

Ma kuulsin kord sind peksmas koledasti keelt

Kas kurjad mälestused on mäletamist väärt
ma kuulsin kord sind peksmas koledasti keelt
sa ütlesid, et tema midagi ei vääri
ei ole miskit ega midagi ta väärt
kuis saad sa nõnda väita, kuis sai su suhu nõiakeel
mis teeb sind nõnda kurjaks, kadedaks
kust tuli sinu sisse kuri viha see
mis katab headuse su südames
mis matab sinu au
see kuri keel teeb palju kurja
ta rikub inimeste elusid
kuid tea, ka kurjusel on kurjad plaanid
karistada kurja kutsujat
kui teistest hoolida ei oska
ei hinda headust
ei oska armastada hingekeelt
siis püüa hoida oma keelt
et pääseda saaks sinu enda meel
kõik kurjad mälestused kurvakloostrisse
sa saada oma teelt
ei ole miski kaunim
kui ingli kombel kasutatud taevalt antud keel

Autor: Monika Kuzmina

Mis oleks, kui elu elu oleks naer

Mis oleks, kui elu oleks naer
kui naeraks, kui pikali kukud
kui naeraks, kui tundub, et hukkud
Mis oleks, kui elu oleks naer

Mis oleks, kui elu oleks naer
kui naeraks, kui valesti näed
kui naeraks, kui ümber mul sinu käed
mis oleks, kui elu oleks naer

Mis oleks, kui elu oleks naer
kui naeraks, kui valus on hing
kui naeraks, kui pigistab king
mis oleks, kui elu oleks naer

Mis oleks, kui elu oleks naer
kui naeraks, kui armastan sind
kui naeraks – sa ei armasta mind
mis oleks, kui elu oleks naer

Mis oleks, kui elu oleks naer
kui naeraks, kui kurgus on nutt
kui naeraks, kui käitud kui kukk
mis oleks, kui elu oleks naer

Mis oleks, kui elu oleks naer
kui naeraks, kui aitan ma sind
kui naeraks, kui aitad sa mind
mis oleks, kui elu oleks naer

Mis oleks, kui elu oleks naer
kui naeraks, kui mured ei olegi mured
kui naeraks, kui lapse toovad kured
mis oleks, kui elu oleks naer

Mis oleks, kui elu oleks naer
kui naeraks, kui elul oleks kallis hind
kui naeraks, kui elu oleks ümbersünd
mis oleks, kui elu oleks naer

Autor: Monika Kuzmina

Kes ütles?

Kes ütles, et naerda ei tohi?
Kes ütles – räägid siis, kui tohib?
Kes ütles, et keegi ei hooli?
Kes ütles, et tarkust saab koolist?
Kes ütles, et kallis on kole?
Kes ütles, et armastust pole?
Kes ütles, et sina ei tea?
Kes ütles – kuis elama peab?
Kes ütles, et headus on ori?
Kes ütles, et roomaksid poris?
Kes ütles, et usuksid teda?
Kes ütles, et kummardaks seda?
Kes ütles, et sina oled väike?
Kes ütles, et tema on päike?

Kes iganes seda ütles, head teed tal minna…

Autor: Monika Kuzmina

Jumaldan elu ja hetki

Jumaldan elu ja parimaid hetki 
vaimustun kirest ja üüratust kaljust 
jumaldan hinge ja tänast päeva
hingetuks värvin ka tähistaeva 

Jumaldan julgust ja suuri hingi 
armutantsuks hoian parimad kingi 
jumaldan suurust ja pisikest paid 
joobun põllust, kus paljajalu käin 

Jumaldan vaprust ja vallatust 
imetlen maast tõusnud kangelast 
jumaldan väärikust, väikest ja suurt 
armastan tühjust, tähti, ka kuud 

Autor: Monika Kuzmina