Meie abielu läks uppi
Kui teine naine keetis sulle suppi
Su vale oli, et tegid tööd,
Samal ajal teisega veetsid ööd.
Mulle näpuga näitasid
Ja puudusi ette hõõrusid.
Võinuga oli vale,
Kartul polnud piisavalt sile
Piimapakk oli valepidi
Elu läks meil alaspidi
Ootasin sind kodus
Hinges oli lootus,
Meeles abielutõotus
Sulle polnud see tähtis
Ego tegi mis tahtis
Õigus kõiges ainult sul
Aega polnud üldse sul
Tähtis polnud mina sul
Nüüd on sul vaba tee,
Millel puudub tagasitee
Autor: Helen Paukson
Sa tulid teise naise kööki,
valmistasid seal õhtusööki.
Haarasid sa oma võimu,
Kord sa maksad oma lõivu
Lilledki sa ümber tõstsid,
mehe endale võtsid.
Olete te paras paar
Ei kahetse te mitte üks raas
Elu teeb kord oma töö
Ja seda suppi kord sa üksi sööd
Autor: Helen Paukson
Valus on vaadata süütuid silmi
lapsel, kel sõbraks vaid päikene on
valus on vaadata naeratust suul
kui lapsel polegi miskit muud
Valus on vaadata vikerkaart
kui värvides lapsed seal eksivad teel
valus on isegi olla ema
kui lapsi on emata veel
Valus on vaadata taevasse valgesse
kui lapse kohal mustad mured vaid on
valus on näha ja tunda end kukkumas kaljult
kui lapsed ei saa olla valu eest varjul
Autor: Monika Kuzmina
Mis muret teeb lapsel, ta silmad on kurvad
miks kurb on tihti ta meel
ehk armastus emalt tal puudu jäi
või isa ei teinud tal kunagi pai
Mis muret teeb lapsel, tal nukker on meel
miks rõõmust ei hüppa ta kodus lakke
ehk keegi öelnud – sa üksi siin pole
ei lohutan’d kolli eest, mis oli nii kole
Mis muret teeb lapsel, tal pisarad põsel
miks keegi ei kuula, miks keegi ei aita
ehk kõigil on kiire ja aeg on kallis
kuid laps ootab sõnu – SA OLED MUL KALLIS
Autor: Monika Kuzmina
Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake! Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale. Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake! Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake! Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, — enda jälgil, vahest võiksin ütelda. Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake. Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta. Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma, hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa! Oli arm mul unenägu, laske näha edasi. Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi. Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake! Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale. Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi; ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati. Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, — karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene! Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata, pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda! Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski, rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti! Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine! Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake! Unistasin, muud karjased kõik teevad nii; karjas oli palju aega, aega üleliiagi. — Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake! Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse. Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga: herra tema mõisa külge võttis kavalusega. Kuida asemele anti metsast kehva söödike; kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale! Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega! Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma. Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa! Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata! Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa. Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma. Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust, emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust! Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma: hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama. Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake; tema üle uhab laine — aastasajaid alati! Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka. Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata. Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!
Nagu ilusamgi hele hääl mäe koopast kostab koledalt, haua sügavusest haledalt, kui on koolja-koorem pääl: nõnda kustub püham püüegi, nõnda närtsib surematuski, nõnda vaibub selgem tõdegi, sumbub öösse ärdam hüüegi.
Mu ees on surm, ma tunnen ta vina. Ja säälpool on nurm, kus õitsed sina. Küll ilus on nurm, kus õitsed sina. Mu ees aga surm, ma tunnen ta vina.
Öösse ära kadus vanker vurinal, udu sisse, tee pääl, tähtis taeva all. Ühes ära kadus minu süda ka. vankri vurinaga sõitis minema.
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, — kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta! Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, — oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda!
On üle linna udu, ja udu on välja teel, — nii tihe, tume udu, just nagu minu meel. Ja, vana kants, sa seisad nii piiratud ududest, kui keeksid hämar ja udu kõik välja sinu seest.