Hunt rattas

Hunt tunneb, et elu on raske
midagi panna pole tal põske
hunt jookseb seal orava rattas
istub kinni ta käbikunni mättas

Hunt rattas end kohmakalt tunneb
kukub pidevalt ninali maha
saab aru, et metsas peaks pidama jahti
kuid rattas üle ei jää mingit mahti

Hunt ise end elus vaid sunnib
teiste sunnile vastu ta punnib
hundirind on ju julge ja võimas
ka siis, kui jumal ta läbi sõimab

Hunt öösel näeb taevas kuud
peaks uluma hundikombel, ei miskit muud
metsaasukas loodud on loomaks
ning saagi peaks koju tooma

Hunt olla ei saa orav või jänes
naerualuseks loom, kui tal on kasukas vale
hunt murdma peaks pooleks kõik lambad
ka siis kui liigub ringi vales kambas

Hunt jäägu vaid väärikalt hundiks
ses maailmas, kus loomariik segases pundis
hunt rattasse jooksma ei sobi
hundi rinnus elab üksainus susi

Autor: Monika Kuzmina

Tihane ja leevikeI

Oksal oli väike tihane
Polnud tema üldse vihane
Rõõmsalt kõigile otsa vaatas
putuka noka vahele näksas

Saabus siis leevike,
Tema oli pisike
noka vahele sai pungad
mida jätkus hulga

Samal puul lindude elupaigad
Sõbralikult nad koos seal olid
Ja samamoodi, läksid-tulid

Autor: Helen Paukson

Jänkupoiss

Jänkupoiss see hüpeldes,
aias ringi kareldes,
leidis aknalt munakorvi,
arvates, et munad toodi
ainult ikka temale,
karvasele, kenale,
tublimale jänkule,
tagaaia välgule…

Jänkuema kurjalt tuli,
otsides, mis kadund' oli,
leides poisi korvi seest,
mille sees nüüd elu kees,
sest ei teadnud jänkupoiss,
et kui jääb ta magama,
munadest siis tibud saab
soojas välja haududa…

Jänkupoisil kuri karjas,
nüüd ei saa ju koksida,
enam pole üldse nalja,
ei saa mune otsida,
siiski lohutamas teda
pisitibud väikesed,
kelle eest saab hoolitseda
jänkupoiss nii tubli veel…

Autor: Tarmo Selter

Talvine tihane

Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!

Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!

Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jäen neid vaatama:
mõtlen ma: Tuli ta:
lahtistel tiibadel lennuga —
teine ka!

Oo, nukker peni

Üks peni istub, nurka kükitud,
Nii vesisilmil vaatab, ihatseb.
Laud täis on sööke lükitud,
Peab pidu inimene, lihatseb.

Üks nukker peni vahib, niutsatab.
Suu jookseb vett ja soolik koriseb.
Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab.
Sööb inimene, juues koriseb.

Oo, nukker peni, ma nii samuti,
Nii samuti kui sina alati
Suurt tunnen nälga, janu, valugi,
Saan õnne ma niisama palati.

Kurb sõber, peni, mina sinuga!
Ma inimene väes jõuetu.
Oo, hunda, hulu ühes minuga:
Sa ses, ma teises näljas nõuetu.