Mis teed, mo südda, mis tuksud Ni kangelt rindus mul? Kas targemad kord ei tahha Siis mötted tulla sul? „Meid kahjo targaks teeb“, ütleb Jo targa rahwa keel: Mo südda – mis kahjo sa näggid! Ja olled sesamma weel.
Kurvad luuletused
Sügisesel kuu-walgel
Kuu kurwal walgel kõnnin, Läen uupi edasi; Kõik uppus kõlinasse, Öö uni ja palwegi. Mul oli armas päike, Ja õnnis kiirte-tee, Ees tuhat õnneranda, Käes kepiks kewade. Nüüd nagu kütkes käsi, Jalg tõrgub sammuda; Mul kõlin koormaks kaasas Täis armu, koduta. Kõik uppus kõlinasse, Läen uupi edasi — Ja sügis, koltund lehed, Mul meeles alati.
Kauge kõlin
Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö — Tuul waikis, hingab ainult üksik talu. Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö — Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel, Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel, Kui oleks see mu kõigearmsam walu. Mu meeles õitses kord kui unenäo maa Ja kõlin tõotas mind sinna kanda!... Küll pidin waimutules uueks põlema, Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas Ja tunne lumehelkjat rada tasandas, Et tõusta oma päiksekiire randa. Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal — Sootule tantsust wäsind istun mullas Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal, Mis lumiwalge mõtte lastel antakse, Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale Kui kõlin jumaluse kandle kullas.
Ma tulen hilja
Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ei jõudnud warem lauluwainule. Ei looda pärga, ega lille ehteks: Jäin ikka hiljaks iga wõidule. Ma laulan üksi laulu muinasjutust, Kus walgus maeti mulda wõrsuma, Ja sellest hing sai inimese rinda Ja igatsus kui tuli tungija. Ses tules nägin jumaluse randa. Kesköösel sinna lendas minu nutt: Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ma unistaja nagu muinasjutt.
Märgitud
Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud, Kesk äripäewa halli mureteed; Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud, Kuid siiski käsa köitwad sala keed. Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma, Neil kumab püha walgus otsa ees; Ja paistab nendest waikne sära silma, Et süda neil kui tuli hõõgab sees. Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada; Ja kes neist kõige soojem, sügawam, See jättis terwe ilma hinge kustutada Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw. Ja nii nad waikselt surmateele jääwad, Ja kumab püha walgus otsa ees, Ning nende jälgil hinged õitsma läewad, Ning sulab kõik, mis hangund südames.
Kurbtus
Kõik walged teed, mu walged teed on läinud, Kesk halli udu uppund walged teed! O siduksid weel päikse tulekeed Mind okastikku, mida süda käinud. Mu walged teed kesk walu-lagendikku Mu tundeid mälestustes suudlewad, Weel üksi igatsuse sala päikse-sõnu Mu lauludele kullaks külwawad.
Mänd
Kui ahelate külgi neetud haudumine Täis wiha, tulist himu kõike purustada Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada. Ja siiski kartus iseennast kaotada Kui tahte õnne leida oma ahelates Nii tasa weermeid lootusega kinni kattes. Nii mõttes ikka kordad oma juttu, Weel keset metsa kõige walusamat nuttu.
Kuu kuma…
Kuu kuma on täna nii selge, Kõik pilwed on kadunud, Kuid süda on siiski nii haige, Kõik mõtted on uindunud. Kesk merewett walgus on kudund Tee taewasse, kaugele — Sääl mälestus kõnnib ja särab, Et paistis kord päikene! Kuu kuma on täna nii selge, Laul uinunud laenetes; Weel üksinda sügise liigub Poolkoltunud lehtedes.
Koju igatsus
Nüüd õitswad kodus walged ristikheinad, Tuul mängib lillelõhnaga — Mu ümber sala laulwad waiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune, Wiib sinimetsa poole kaugele, Sääl kasekõne loob kui pilwi teele, Et kanda kojukutset minu meele. Ja sala laulwad minu waiksed leinad, Et õitswad kodus walged ristikheinad.
Mu tuba on wäike…
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel Ja süda nii üksinda, walus; Öö tasane ligineb pilwede teel, Õhk jahe kui sügise salus; Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kus laulawad laened ja mängiwad weed, Ja wiibib mu kullakene. Sääl laulawad laened ja mängiwad weed Ja sätendab meri ja päike, Sääl särawad soojuse, walguse teed, Sääl armsate silmade läike, Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt Ja liigutab rõõmule waikinud keelt — Sääl, kaugel, mu kullakene. Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kõik mõtted kauguste randa — Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed, Ei armu nad siiski saa kanda ... Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel, Öö tasane ligineb pilwede teel... Ei kunagi tule, mu armas.