Ma astsin hommiku õue, tulin meeletult tagasi, kõik end'ne elu surnud, uuest' sündind ma jällegi. Kõik elu, ta oli vangis, oli raudas, ahelas, oli midagi selle vahel, mis põues lainetas. Nii iga päev ma suren, suren alalõpmata ja tuhatkorda süda kokku käänab valuga. Nii igal hommikul ärkan ma uuest' sündinud. Siis uuesti ära suren, uuest' ärkan muudetud.
Kurvad luuletused
Üks märtsi hommik udune
Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja poolesringis kaugele käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa — mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all, kurb, kidur põõsas kurdab teel — mis muremõte tal?
So priust ollid matnud
So priust ollid matnud Nad, pühha issama, So kube enda wahhel Nad wõtsid jaggada; Ja ädikast sull' andsid Nad suhho, seadisid So haua äre hoidjad – Siis rahhus hingasid. Ja kaugelt seisid kartes So lapsed walloga – Ei sõnnaga nad julgend So haual' astuda. Sest pitser olli pantud Ta peale wäggewast Ja õues õitses öse – Ei nähtud tähhekest. Waat – ellokoide tõuseb – So haua ärele Üks ingel astub äkkilt: „Nüüd tõuse üllesse!“ Ja surmakiwwi wereb, Koit särrab, naeratab – Noor prius walges rides, Mailm, sind terretab! Ja passunad ja kandlid Tal' wasto hõiskawad, Ja rõmoperlid silmas Tend wastowõttawad! Ja „Hosianna!“ kõllab So läbbi, issama – „Sind armo Jummal, kiitgem! „Sa wõtsid hallasta'!“
Igavesti
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
Igavesti antud mulle olla noor,
Ikka nälgida,
Joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
Täna armasta
Teda ihkan ma.
Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
Päike heidab tuld
Üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
Oh mu kevadkuld,
Lillitet kõik muld!
Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
Õde, armuke,
Valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
Heida minule
Käed kaelale!
Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
Suudle, suudle mind
Surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
Nüüd veel ihkan sind,
Oh mu kevadlind.
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
Mõnitus
Lokomotiiv a’ab suitsu, vilistab ja ähib. Hüvästi! neitsid silekõhulised. Hüvästi! naised punnismaolised. Rong kiigub, liigub; pehme kevadtuul mind mähib. Hüvästi! hästi! daamid valgenahalised. Kui hää on viimaks minna, jätta seljataha Kõik armastused, vagad magamised, Kõik südame ning ihu jagamised, Ja visata kui paberossi otsad maha Kõik mälestused lõpulised, päramised. Rong lendab üle sireliten, toomen teede. Ah, kondilised kaelad, raagus käed, Ah, ära imet, magat rinde mäed, Teed ummistet ja tuhmund silmi veede! Oo-oi! kuis lahtund, vahtund teie viine väed. Rong huigub, lillelisin jaamun seisab vähe. Hüvästi! pakaljuuksed, higisjalad Ja reied jämedad kui pakud, talad. Kuis võis teil tulla iial hirmus hullus pähe, Et jääksin teie juure, külmad sivvud, kalad! Hüvästi! hästi! hapunahksed noored neitsid. Hüvästi! naised lihahimulised, roojad. Hüvästi! kahejalgsed lastetoojad, Kes leivanäljas, pordus mehe juure heitsid Nii kaua, kunni nende kubemed veel soojad. Rong vilistades õhtu valgusesse vurab. Hüvästi! sa, kes iga roojust kannad. Hüvästi! kutsuvad mind uued rannad. Rong kiigub, liigub, mõte meeltes vabalt surab. Hüvästi! hästi! raskejalgsed jumalannad!
Laul sest jäledast
Nüüd laske märatseda vaid ja surra Ja vandu, saatanlikult hirvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra. Oo, narr, kes usub: ilu siin võib loita, Kui oma elu suudad selleks anda, Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda, Et ülev rõõm ses elus veel võib koita. Oo, elu, virtsamere haisev lokse! Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine! Oo jamps, oo hullumeelne sonimine! Oo, maailm, purjus jumalate okse! Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, Et raipeist haiseks jumalate padu.
Oo, nukker peni
Üks peni istub, nurka kükitud, Nii vesisilmil vaatab, ihatseb. Laud täis on sööke lükitud, Peab pidu inimene, lihatseb. Üks nukker peni vahib, niutsatab. Suu jookseb vett ja soolik koriseb. Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab. Sööb inimene, juues koriseb. Oo, nukker peni, ma nii samuti, Nii samuti kui sina alati Suurt tunnen nälga, janu, valugi, Saan õnne ma niisama palati. Kurb sõber, peni, mina sinuga! Ma inimene väes jõuetu. Oo, hunda, hulu ühes minuga: Sa ses, ma teises näljas nõuetu.
Weel hiilgwad körges
Weel hiilgwad körges taewa külges Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, — Ei armokest ma ennam leia, Kes minnul läikis helledalt. Weel kostab öpik wössandikust Mul körwo halle laulohealt; – Ei temma healt ma ennam kule Mull' wastokostwad waino pealt! Kül ülle ma, kül ülle merre Mind kandis jalg ja laewoke, Kül paljo näggin — unnustasin: Ei sind, mo ainus, ialge! Miks uskusin so selget silma? Ta walletab, ta pettab ka! Miks muutja süddame peal' lootsin? Ei truust ial warjand ta! Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele: Mailm sul olgo koddopaik. Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga Mo orrokenne armas, waik'!
Jätta järrele!
Kui üks haige rahho saab, Unne waip tend warjatab: Keik siis tassa jääb, et ta Ülles ei peaks ärkama. Sönna wait, wait kässi jääb, Waikselt jalg ja warwul lääb; Haige hingab, unnega Wöttab wallo unnusta'. Oh sind pallun, pallun ma: Te nüüd nenda minnoga! Wässind südda uinistab Rindus mul, weel wärriseb! Ärrata tend önnele, Muido – astu taggase! Ärra hawa lahti tee – Jätta, jätta järrele! –
Mis kaebad sa?
Mis kaebad sa, et polle aega Meil, õisi pärjaks palmitada? Löönd kandlikeled kurwale? Kui olled mees, — rõõm mahhajägo Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko! Silm, üllesse! Waat, kawwalus ja kurri teggu So ümber püüdwad sitkeid paelu, Mo eesti radda, sõlmida! So poead, sedda kindlem hoidkem Weel kolko! Üht meelt põhjaks pandkem'. End' uskugem! Ei polle aeg nüüd, ellast seada Meil käed rüppe, uinistada! Aeg ränk on, ränka tarwitab! Tru süddamed ja õiged keled, Tru kaljokindlad mehhemeled. Neid tarwis lääb! Last emma selja takka hüa, Tal aegsast tähhendada püa, Mis se on: temma issama! So issama! Kas temma healed, Ta wallohealed, wend, sa kuled? Tal' kindlaks jä! Tal' kindlaks jä ka surmahäddas! Ei olle kerge se, ses aegas Ta lapsiks ennast tunnista'. Kas sõrmewarral teised näitgo So peale, tuld nad süllitago — Tal' kindlaks jä! Ei rikkust, au ta leibas tagga Sa püüdko! Prius ial jagga Sull' kullakettid! Õppind sa Pri põhja peale asset heitma Ja õigusse al leiba söma – Siis rõmusta!