Nad on mo armokest pannud Kül musta kirstusse, Nad isse on palweid teinud Ja laulnud laulusi. Ja nimme seadsid, ja risti Kus tarku sönnu peal, Nad haua äre, ja kaeb'sid, Ja waatsid kurjalt mo peal'. Ja minna? Mo arm, ei tulnud Mul sönna, laulo suust, – Ei rohke silmapissar Neil' näitnud kurwastust; Mo rindus agga ristid Sull' iggawest seisawad! Sull' surnolaulo nut'wad Mo süddame pissarad!
Kurvad luuletused
Mo issama, nad ollid matnud
Mo issama, nad ollid matnud Sind raske, musta kattega, – Muud hawatud mapinnast tõusnud, Kui werrelilled, õitsema. Ja ahhelas sa ennast wäänsid, Ja orjaikkes ohkasid, – Ja waikseks, waiksemaks siis läksid – Siis unnesurma hingasid! Kuussadda aastad lend'sid möda, Ei ellotähti annud sa — Kuid immelikkult kõndis, tassa Üks muistne jut weel ülle ma: Kuis enne pri so rahwas olnud, Kord Kalewide wapper kond, Ja kuida omma põhja pinnal Kord Eestirahwas pessitand. Ja kus so pissar mahhalanged, Sealt laulud tõusid üllesse, Ja taewa linnud rääksid, pilwed, So wallust teine teisele; Ja tuuled kõnned wasto wõtsid, Neid kandsid põhja pirile, Kõrg' kiwwihonest sisse tung'sid Nad ühhe issa süddame. Üks sõnna läbbi ilma kõllas Et õnnes hõisk'wad miljonid: „Ma tahhan, et pri minno rahwas –“ Ja orjaikked langesid!! Pri omma pinnalt jälle leiad Nüüd Eestirahwa pessakest Ja õitsew Eestima, sa hüad: „Au Aleksandril' iggawest!“
Kaddund
Külla wainul weike oja wolab, Tihhe pärnapu ta kaldal seisab: Seal ma tihti seisin sinnoga. Könneldes kül näitas ladw end' wäänwad, Konnet näitsid laened kohhisewad — Önnelaulo kuulsin kõigis ma. Tänna jälle kuulen nende healed — Ön on läinud, pisarad on jänud! Pärn weel haljas; lilled, õitsete; Ojalaened wolawad weel rutto — Minno wallust rägiwad nad jutto Ja so wallest, kaddund armoke.
Wiimne ase
Koiduhelgis haige kodumaa, Meile, kes meil juured sinu pehmes mullas, Kaua siiski käies oma teed Üksi jäime oma hinge koidukullas, Üksi nagu unenäo weed — Meile wiimast aset juhata. Üle halli mere laenete Nagu kuldne wirwe õhtuwiiwul sõudke Nagu õndsaid saari otsides, Oma unistuste armuhiilges jõudke Jääbumata tõustes, kustudes Üksikule ranna luitele. Üle kodu wiljawäljade Nagu õnnis hõõge kastemeelne minge, Õnnistage teri salaja Köiteks igaweseks minu laste hinge, Rinda armastuseks tulena, Jätkuks minu mure leiwale. Läheb ulgu teed siis meremees, Luite õhtulaulud meelde talle jääwad, Ei tal kaswa wõõrsil kodumaad, Unistuste armus silmad kodu näewad, Laulab hing: laew, kunas randa saad? Kodukutse õitseb südames! Läheb idateed siis põllumees, Kodulaulu laulawad tal wõõrsil tuuled, Sulatawad tundeid hõõgama — Ja mu nime leidwad jälle tuimund huuled, — Õnnistan siis läinut mullaga Oma leinawaikses südames.
Sügisesel kuu-walgel
Kuu kurwal walgel kõnnin, Läen uupi edasi; Kõik uppus kõlinasse, Öö uni ja palwegi. Mul oli armas päike, Ja õnnis kiirte-tee, Ees tuhat õnneranda, Käes kepiks kewade. Nüüd nagu kütkes käsi, Jalg tõrgub sammuda; Mul kõlin koormaks kaasas Täis armu, koduta. Kõik uppus kõlinasse, Läen uupi edasi — Ja sügis, koltund lehed, Mul meeles alati.
Kauge kõlin
Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö — Tuul waikis, hingab ainult üksik talu. Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö — Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel, Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel, Kui oleks see mu kõigearmsam walu. Mu meeles õitses kord kui unenäo maa Ja kõlin tõotas mind sinna kanda!... Küll pidin waimutules uueks põlema, Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas Ja tunne lumehelkjat rada tasandas, Et tõusta oma päiksekiire randa. Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal — Sootule tantsust wäsind istun mullas Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal, Mis lumiwalge mõtte lastel antakse, Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale Kui kõlin jumaluse kandle kullas.
Ma tulen hilja
Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ei jõudnud warem lauluwainule. Ei looda pärga, ega lille ehteks: Jäin ikka hiljaks iga wõidule. Ma laulan üksi laulu muinasjutust, Kus walgus maeti mulda wõrsuma, Ja sellest hing sai inimese rinda Ja igatsus kui tuli tungija. Ses tules nägin jumaluse randa. Kesköösel sinna lendas minu nutt: Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ma unistaja nagu muinasjutt.
Märgitud
Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud, Kesk äripäewa halli mureteed; Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud, Kuid siiski käsa köitwad sala keed. Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma, Neil kumab püha walgus otsa ees; Ja paistab nendest waikne sära silma, Et süda neil kui tuli hõõgab sees. Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada; Ja kes neist kõige soojem, sügawam, See jättis terwe ilma hinge kustutada Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw. Ja nii nad waikselt surmateele jääwad, Ja kumab püha walgus otsa ees, Ning nende jälgil hinged õitsma läewad, Ning sulab kõik, mis hangund südames.
Kurbtus
Kõik walged teed, mu walged teed on läinud, Kesk halli udu uppund walged teed! O siduksid weel päikse tulekeed Mind okastikku, mida süda käinud. Mu walged teed kesk walu-lagendikku Mu tundeid mälestustes suudlewad, Weel üksi igatsuse sala päikse-sõnu Mu lauludele kullaks külwawad.
Mänd
Kui ahelate külgi neetud haudumine Täis wiha, tulist himu kõike purustada Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada. Ja siiski kartus iseennast kaotada Kui tahte õnne leida oma ahelates Nii tasa weermeid lootusega kinni kattes. Nii mõttes ikka kordad oma juttu, Weel keset metsa kõige walusamat nuttu.