Nüüd õitswad kodus walged ristikheinad, Tuul mängib lillelõhnaga — Mu ümber sala laulwad waiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune, Wiib sinimetsa poole kaugele, Sääl kasekõne loob kui pilwi teele, Et kanda kojukutset minu meele. Ja sala laulwad minu waiksed leinad, Et õitswad kodus walged ristikheinad.
Kurvad luuletused
Mu tuba on wäike…
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel Ja süda nii üksinda, walus; Öö tasane ligineb pilwede teel, Õhk jahe kui sügise salus; Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kus laulawad laened ja mängiwad weed, Ja wiibib mu kullakene. Sääl laulawad laened ja mängiwad weed Ja sätendab meri ja päike, Sääl särawad soojuse, walguse teed, Sääl armsate silmade läike, Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt Ja liigutab rõõmule waikinud keelt — Sääl, kaugel, mu kullakene. Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kõik mõtted kauguste randa — Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed, Ei armu nad siiski saa kanda ... Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel, Öö tasane ligineb pilwede teel... Ei kunagi tule, mu armas.
Wangis
Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul! Mina, see ahel, mina, see kalju, Kuhu mind köitnud seadus nii walju — Mina, ma saagiks kui surutud sul! — Siiski su hämaras rada kui ahetaks, Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks, Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale — Sinna, kus uue saan südame. Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma! Elan su loomu ühes kui kahte, Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte Köitis mind endasse kahele tapelda.
Ei püsi neist ükski…
Ei püsi neist ükski, nad kaowad Kui tumestaks uni neil silma, Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad — Ja udud need üksi weel heljuwad Kesk sügise kurba ilma. Siin õitses weel hiljuti kewade, Tuul suuteles liikuma lehti; Siin punus arm pärgasid kõigele, Mis lootust wajutas rinnale Ja elule mattis end ehti. Nad kadunud kõik, nad rändawad — Ei meilegi kodu siin antud: Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad, Ja mõtted need üksinda küsiwad: Miks kõik nii rändama pandud.
Wiimne ase
Koiduhelgis haige kodumaa, Meile, kes meil juured sinu pehmes mullas, Kaua siiski käies oma teed Üksi jäime oma hinge koidukullas, Üksi nagu unenäo weed — Meile wiimast aset juhata. Üle halli mere laenete Nagu kuldne wirwe õhtuwiiwul sõudke Nagu õndsaid saari otsides, Oma unistuste armuhiilges jõudke Jääbumata tõustes, kustudes Üksikule ranna luitele. Üle kodu wiljawäljade Nagu õnnis hõõge kastemeelne minge, Õnnistage teri salaja Köiteks igaweseks minu laste hinge, Rinda armastuseks tulena, Jätkuks minu mure leiwale. Läheb ulgu teed siis meremees, Luite õhtulaulud meelde talle jääwad, Ei tal kaswa wõõrsil kodumaad, Unistuste armus silmad kodu näewad, Laulab hing: laew, kunas randa saad? Kodukutse õitseb südames! Läheb idateed siis põllumees, Kodulaulu laulawad tal wõõrsil tuuled, Sulatawad tundeid hõõgama — Ja mu nime leidwad jälle tuimund huuled, — Õnnistan siis läinut mullaga Oma leinawaikses südames.
Sügisesel kuu-walgel
Kuu kurwal walgel kõnnin, Läen uupi edasi; Kõik uppus kõlinasse, Öö uni ja palwegi. Mul oli armas päike, Ja õnnis kiirte-tee, Ees tuhat õnneranda, Käes kepiks kewade. Nüüd nagu kütkes käsi, Jalg tõrgub sammuda; Mul kõlin koormaks kaasas Täis armu, koduta. Kõik uppus kõlinasse, Läen uupi edasi — Ja sügis, koltund lehed, Mul meeles alati.
Kauge kõlin
Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö — Tuul waikis, hingab ainult üksik talu. Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö — Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel, Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel, Kui oleks see mu kõigearmsam walu. Mu meeles õitses kord kui unenäo maa Ja kõlin tõotas mind sinna kanda!... Küll pidin waimutules uueks põlema, Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas Ja tunne lumehelkjat rada tasandas, Et tõusta oma päiksekiire randa. Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal — Sootule tantsust wäsind istun mullas Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal, Mis lumiwalge mõtte lastel antakse, Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale Kui kõlin jumaluse kandle kullas.
Tantsi!
Kuiv ja laastav on su himu kui samuum,
mille kihinasse kaikub koolukell.
Käärib katk su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne ring.
Tuhaks puistab kõik su punalakist king.
Ah, su pantripilgust luurab kihk ja turm,
lõikab lihha mul' su kullat kiskjaküüs.
Täna hullame veel, homme tulgu surm,
tulgu hullumaja, kaak või paralüüs.
Tantsi, tantsi, kallike mu kuum ja kõhn,
veel on põletav su hiuste mürkjas lõhn!
Ja ta tantsib mulle. Rinnalt kukub sõlg,
sulab tango takti nõtke piht ja puus.
Peagi siidist vabaneb ta läikiv õlg,
tõugatuna laualt puruneb üks kruus.
Tantsi, tantsi veel, et kestaks hull neuroos,
et me naerdes kustuks Lethe jäises voos.
Blasfeemiline ballaad
Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.
Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
röövmõrtsukate karm ja sünge rodu —
kõik vendadena kohtunud on kaagis.
Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
või näljarott, kes näppas tüki leiba, —
kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
kel hoorad ulaelu õpetanud,
kõik pilkajadki, joobnud hüvast õllest,
on oma päevad võllas lõpetanud.
Don Ramon
Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,
säält ta tõime mustas pidutõllas.
Piksevalgel matsime ta maha
kivimurdu, linnamüüri taha.
Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!
Sulaväävlina ta veri soontes kees.
Tema vihakrambes väänlev näomask
aina rohetas kui roostest puret vask.
Tema ninakühm kui surnud juudi küür,
tema rind kui range linnamüür,
linnamüür, mis püstitet on paest.
Kui kord kärkis, lupja kukkus laest.
Jah, sel mehel püsti kurat oli sees,
ei ta kohkunud ka kõrge kohtu ees.
Kirves käes, ta maanteel luuras saaki,
kuigi mõte juba kompas kaaki.
Kui tal' timuk nööri viskas kaela,
kraaksus ta veel, takerdudes paela:
„Vennad hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.
Põmmdi veel üks peer — ja viuhti alla põrgu!“
Vaevalt ütles, kinni kukkus ling,
tõmmust kerest välja lendas hing.
Võimsalt saluteeris talle kõu,
lahti põrus põrgu leekiv õu.
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada su saatust julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.