Nüüd õitswad kodus walged ristikheinad, Tuul mängib lillelõhnaga — Mu ümber sala laulwad waiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune, Wiib sinimetsa poole kaugele, Sääl kasekõne loob kui pilwi teele, Et kanda kojukutset minu meele. Ja sala laulwad minu waiksed leinad, Et õitswad kodus walged ristikheinad.
Kurvad luuletused
Mu tuba on wäike…
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel Ja süda nii üksinda, walus; Öö tasane ligineb pilwede teel, Õhk jahe kui sügise salus; Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kus laulawad laened ja mängiwad weed, Ja wiibib mu kullakene. Sääl laulawad laened ja mängiwad weed Ja sätendab meri ja päike, Sääl särawad soojuse, walguse teed, Sääl armsate silmade läike, Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt Ja liigutab rõõmule waikinud keelt — Sääl, kaugel, mu kullakene. Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kõik mõtted kauguste randa — Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed, Ei armu nad siiski saa kanda ... Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel, Öö tasane ligineb pilwede teel... Ei kunagi tule, mu armas.
Wangis
Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul! Mina, see ahel, mina, see kalju, Kuhu mind köitnud seadus nii walju — Mina, ma saagiks kui surutud sul! — Siiski su hämaras rada kui ahetaks, Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks, Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale — Sinna, kus uue saan südame. Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma! Elan su loomu ühes kui kahte, Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte Köitis mind endasse kahele tapelda.
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
2
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.
3
Mu rinnal tuiskab ajuliiv,
mu kubemeil ju kuivab rohi.
Pääs hundab tuul ning iga viiv
peost mõtteilt varisemas ohi.
Ja silmad, kust käis tuleneel,
nii tühjalt pöördud vastu taevast...
Mind, Looja, vabasta sest vaevast, —
näed, olen laip, kuid elan veel.
4
Kõik mind laidavad, kuid jumal teab:
ma ei tahaks olla parasiit.
Igavus mul' köie kaela seab
ja ma tõrkumata lahkun siit.
Asjata mind jälgib Kuklux-Klan,
ise kaarnaile ma määran peo.
Poomisköiest saagu talismaan
sellele, kes õigustab mu teo.
5
Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri
sest lõkendab nüüd mu pää.
Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärvärsid
kui rauga fantaasia.
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.
Tõde
Su liha on kui surnud hein,
mis kuivab piibli kaante vahel.
Su märtripalet loorib lein
ja jalus kõmiseb sul ahel.
Ja madu, laskuv tarkuspuust,
su näkku sülgab kahtlushapet...
Oo, lõõskav tõde Looja suust,
mis koltub meis kui vana tapet!
Haud
Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.
Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastasajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.
Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.
Ristimine
Tuld haaras välgu praksuv süütenöör,
ozooni lõhn mu verre lõikas vahe.
Lõi pragisema tormi kivilõõr
ja maha prahvatas graniitne rahe.
Ränk äiksepilv kui suitsev kivimurd
mu põue põrmuks kallas oma süle.
Ja säält, kus välgust lõhkes taevakurd,
üks pime vari langes minu üle.
Üks kotkas hirmsam kui Meduusa pää
lõi küüned põlevad mu kurnat ajju.
Ta silmist roheline välkus jää
ja rahe peksis tema tiibu laiu.
Ta jäi mu kannule kui paha vaim,
ta marru kihutas mu haiged meeled.
Ja sääl, kus närbus luule habras taim,
nüüd loitvad elutule mustjad keeled.
Tantsi!
Kuiv ja laastav on su himu kui samuum,
mille kihinasse kaikub koolukell.
Käärib katk su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne ring.
Tuhaks puistab kõik su punalakist king.
Ah, su pantripilgust luurab kihk ja turm,
lõikab lihha mul' su kullat kiskjaküüs.
Täna hullame veel, homme tulgu surm,
tulgu hullumaja, kaak või paralüüs.
Tantsi, tantsi, kallike mu kuum ja kõhn,
veel on põletav su hiuste mürkjas lõhn!
Ja ta tantsib mulle. Rinnalt kukub sõlg,
sulab tango takti nõtke piht ja puus.
Peagi siidist vabaneb ta läikiv õlg,
tõugatuna laualt puruneb üks kruus.
Tantsi, tantsi veel, et kestaks hull neuroos,
et me naerdes kustuks Lethe jäises voos.
Blasfeemiline ballaad
Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.
Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
röövmõrtsukate karm ja sünge rodu —
kõik vendadena kohtunud on kaagis.
Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
või näljarott, kes näppas tüki leiba, —
kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
kel hoorad ulaelu õpetanud,
kõik pilkajadki, joobnud hüvast õllest,
on oma päevad võllas lõpetanud.