Üks märtsi hommik udune

Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.
Ja poolesringis kaugele
käib metsa palistus.

Ja väli kaetud lumega,
teed sulad, poriga
nii kaugele kui näed sa —
mets, udu, sulaga.

Mets. Harvad, kurvad kasepuud
mustavad varjuna,
ja märjad oksad ripuvad
alla nii nõuta.

Öö nagu vastu paneb veel,
tusk tume puude all,
kurb, kidur põõsas kurdab teel —
mis muremõte tal?

Merehädaline

Laev eksind põhja merele,
ta mehed meresse langend —
üle jäänud on üksainuke,
külmast sellegi käed kanged.

Ei laeva jõua ta juhtida,
pool omapääd luusib see veedel.
Ei laeva jõua ta juhtida,
laev sõuab juhuse teedel.

Siis lõuna poole pöörab sõit
kui puhub põhjatuul —
ah väike, väike seegi võit,
ei rammu tüüripuul.

Laev uitab ümber omapääd,
laev uitab ümber umbkaudu
ja leiab vett ja leiab jääd,
ja laine lõhub laudu.

Kui aga puhub lõunatuul,
toibub mees tüüripingil,
käed püsiksid nüüd tüüripuul,
keerd-ülesanne on lõunatuul tingil:

Sest kuhu veab tee?
Just kaugele põhja sisse!
Veab otse surma südame
Lõuna soe tuulekene.

Laul sellest kaduvast

Laul sellest kaduvast suvest —
see on kurbline laul;

laul sellest kaduvast elust —
see on kurbline laul;

närtsivast noorusest laul on
kurbline laul;

närtsivast voorusest laul on
kurblisem laul; —

laul sellest langenud vahvast,
kurbline laul;

laul sellest rusutud rahvast
kurblisem laul.

jah, sellest loodusesurest
kurb on laul

ja sellest südamemurest
kaebab laul.

Mine ära

Mine ära, mu noorus, sa —
sind mina näha ei kannata!
Mine ära, au kõrguste unistus,
nagu paha südametunnistus!

Mine ära, igatsus tuline,
tegude himu, lootus kullane.
Auline eesmärk, au varigi,
minge — ülearu olete!

Minge sinna, kus mehed valmivad,
laulutarkade lauas istudes,
vanatarkade juttu kuulates,
kangelaste tegusid imestes.

Minge sinna ja viibige nende reas —
lootus ja tulevik on ju nende seas,
kes on loodud radade rajajaks,
kodule kaunile kaitsejaks.

Mulle miks tulete haiget tegema,
mulle miks heljute südamepiinaks te,
mulle miks okkaid puistate
rinnale haigele, rinnale haigele!

Neiu kanga juures

Laened läik'sid läbi ööd,
Kuu käis waikselt taewa teed.
Neiu noor kül kalda ees
Kangast hoides kõneles:

„Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema.

„Oled walge, oled hea, —
„Seni keegi sinust pea;
„Tuul ja wesi, waata, nad
„Muutma kõik sind tötawad!

„Päik'se tuli, hele ta,
„Südant ei wõi waigista';
„Waikne kuu ööd kuulutab,
„Südamele rahu toob.

„Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema.
„Ollin uskja öieke,
„Näust neiu punane:
„Puna palg — ei kölba ta:
„Önnetust toob hoidmata!

„Peig siis tulli, peig siis läks,
„Järele jäin, ainukseks, —
„Puna palg ja söstrasilm?
„Nut neid muutis ja mailm!

„Nüüd sind hoian, linake,
„Hoian öösel truiste;
„Surnuriiet anna sa
„Tänuks mulle pea ka!

„Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema!” —

Laened läik'sid läbi ööd.
Kuu käis waikselt taewa teed:
Neiu noore pisaras
Surnuriiet niisutas. —

Siis kui ma laulud olin ära põletanud

Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ja tume taevas, tume maa:
nii armas, armas mulle ta,
silm paremat ei kannata.

Ja väli must ja murelik,
siin vanemate minevik:
kuussada aastat läinud ta,
ei ainust tähte näha saa.

Kuussada aastat läinud ta,
ei ainust tähte näha saa:
nii armas, armas mulle ta,
meel paremat et kannata!