Kohiseb metsade koor, Sahiseb rukis noor; Päike, kodune ilu! Kudas nii armas su käik, Kudas nii lõbus su läik, Päike, me kullake, ilu! Kõlinad õhkude hoos, Helinad wete woos: Päike, kodune sära! Armas su walguse käik, Lõbus, kus osaks su läik, Päike, me kullake, sära! Walguse mängus eks sa, Süda, ka uueks saa, Waimus ilusam päike! Tuhat kord kaunim on siis Looduse kodune wiis, Waimus kui paistab sul päike!
Ernst Enno
Kuu kuma…
Kuu kuma on täna nii selge, Kõik pilwed on kadunud, Kuid süda on siiski nii haige, Kõik mõtted on uindunud. Kesk merewett walgus on kudund Tee taewasse, kaugele — Sääl mälestus kõnnib ja särab, Et paistis kord päikene! Kuu kuma on täna nii selge, Laul uinunud laenetes; Weel üksinda sügise liigub Poolkoltunud lehtedes.
Noore kotka laul
Mõtte kaljudel! Sääl kus laulawad kõrguste tuuled, Kiiguwad õhkude kuulmata luuled. Awarus naeratab — Põrmule surm, — Sääl minu kodu! Tunde mägestik Heliseb, kõliseb taewaste poole! Hingan sääl läikisid tiiwade hoole Kohinaks paisuda, Käia kui torm Tühjuste üle. Kilke kõrgustes! Õnnis, kes tühi ei seisa kui kesa, Õnnis, kel armus ja tarkuses pesa! Kisawad waresed — Wuhiseb surm Tühjuste üle!
Kuusk
Su peene hing kui unenäos elab, Kui tähte tunne sinu okstes helab; Su latwas liikus muinasjutu tiiw, Kui oli mul su wilus waikne wiiw. Kui minek ikka üksilduste süles Kesk walget rada kuhugile üles — Nii kostab weelgi otsja, nuuksuw toon, Kui mälestuses sinu laulu joon.
Ma tulen hilja
Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ei jõudnud warem lauluwainule. Ei looda pärga, ega lille ehteks: Jäin ikka hiljaks iga wõidule. Ma laulan üksi laulu muinasjutust, Kus walgus maeti mulda wõrsuma, Ja sellest hing sai inimese rinda Ja igatsus kui tuli tungija. Ses tules nägin jumaluse randa. Kesköösel sinna lendas minu nutt: Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ma unistaja nagu muinasjutt.
Pane pää minu rinnale…
Pane pää minu rinnale ja waata kaugele ära, Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin. Leidsin tee üle tunnete, kui wirwe, kui peidetud sära, Leidsin tee üle mõtete, kus waikind wõitluste kära, Leidsin tee iseennast kus unusta suudaksin. Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest: Üle öö rada rändajat wiib elu sees salaja, Kuni sääl, üle enese, kui taewas kõlab su keelest, Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest Waikist hääd, kuhu häädusest ei teadwust jäänd kumama. Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt wäike, Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan; Walgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike, See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, — Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.
Ei püsi neist ükski…
Ei püsi neist ükski, nad kaowad Kui tumestaks uni neil silma, Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad — Ja udud need üksi weel heljuwad Kesk sügise kurba ilma. Siin õitses weel hiljuti kewade, Tuul suuteles liikuma lehti; Siin punus arm pärgasid kõigele, Mis lootust wajutas rinnale Ja elule mattis end ehti. Nad kadunud kõik, nad rändawad — Ei meilegi kodu siin antud: Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad, Ja mõtted need üksinda küsiwad: Miks kõik nii rändama pandud.
Metsas
Ja lugemata tulles laenetawat sõudu, Kui läiklemine meres liiwaranna poole. Nii kiired wõõrsiks sõudwad mullapinna soole Ja surres kaswatawad üles püüdwat jõudu. Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust Mets nagu roheline tempel tõuseb üles Ja peene helin liigub wilu pehmes süles, Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust. Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad, Nad unustawad päikse, oma kodumaa, Ning üksi rada metsa hinge poole loowad. Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja Neil juured mulla jooki terwituseks toowad — Ning lugemata neid peab toiduks kustuma.
Oder
Siis unustame muret, unustame waewa ning odratules karastame werd! Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa Et näeme waimus oma uhket merd, Me tulewiku põldu. Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole: Kes ial unustab meil oma hinge tuld, See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole, Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld, Me tulewiku walgus. Me pühitseme odratules oma rammu, Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud, Me mälestame seitsmesaja aasta sammu, Kus täis ei saanud meiest rööwli haud, — Me pühitseme elu. Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud: Üks tund wõib aastas weri kihada! Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud, Töö olgu ülenduseks meile üksinda. Töö, wabaduse mõrsja. Sest unustame muret, unustame waewa Ning odratules karastame werd, Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa, Et näeme waimus oma uhket merd Me tulewiku põldu.
Kodumaa mõte
Kui jään ma õhtul mõttes waatama, Kuis taewa serwal istub rõõmus ämarik, Ta rinnal koit kui õitsew kanarpik, Ja nurm jäänd nurme kõrwal kastes kumama, Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik, Kesk kodu seisan rahwa uue põlwega: Me mullast tõusnud mehed uued sammuma Ja naese uue loonud mõte õnnelik. Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud Kõik teed, kus waen ja pimedus on walitsend, Kus siiski walgus ikka sihiks helisend — Ja õitswa Eesti haige süda tules läinud. Mis walgus kõigest seletand me elule. Mis kaljuks saanud rahwa hingetemplile.