Õhtu köitis jutueied Unejätkuks puhkama, Pimedus käib wäljas ringi, laulab, nutab tuulega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad, Wanaema kustund silmad Angund pilgul waatawad. Puhkab isa, puhkab ema, Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu Talu-haldja liikumist. Peretoas kõnnib keegi, Tuli nagu wuhises, Keegi nagu waatab aknast, Tares nagu kõlises ... Pimedus käib wäljas ringi Laulab, nutab tuulega — Ööde warjud täitwad südant Üksilduse tundega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad — Kadund aastasajad tõuswad, Pikas reas rändawad. Aastasajad kõnelewad — Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu, Taluhaldja hoigamist.
Ernst Enno
Päikse tõus Hobusemäel
Tukub kewade öö hõbeuduw, walge, Wajunud uindunud pää latwu weel mõtlema; Kaugel kauguste sees ärkand koidiku alge; Hingab mägine maa, puhkab järw saartega. Kerged walguse wood heljul lendawad kõrgel — Kaasa ööpikul siin widin, teine siis sääl Ärkab, paisub kui koor, täidab loodust kui nõrgel, Wetel udu ja kuld, pehme wärwide hääl. Üle metsa ja maa, mäelatwade sõuab Wägew siis walguse mäng, puhkeb terwitaw lõõm; Järwes hõiskab walgus, palwe toonisid nõuab, Kiired pesewad suud, päiksel hommiku sõõm. Kustunud kewade öö hõbeudune, walge, — Üksi talude teel unist midagi weel, Tukuks sirutes sääl päewa higine alge, Liiguks murede must, pärandus talude teel.
Ma tunnen lillesid…
Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud, Neid kaswatasin oma südames; Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud, Kus elan, laulan oma walguses. Mu hingelilled walged keset igatsusi, Kus surewad kõik ohked tolmused, Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi, Ja pärliks saawad mure tundmused. Mu meelest on, kui oleksin ma toonud Need lilled säält, kus jumaluse maa Nii sala tungides kui säde rändaja — Need lilled nagu unenägu südamesse loonud, Mis nägin kus, ei tea arwata — Nad on kui arm, mis surematust joonud.
Talwine udu
Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes, Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu. Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse, Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu, Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu. Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma, Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.
Sa tõuse
Kui tiiwu ei wõta su mõtete lend, Ei tõuse kui kotkas sa üles, Ei ial siis leidnud sa walguses end, Sa uinud weel tuimuse süles; Sul koduks siis üksi weel unine muld, Ei kaswand sul rändaja keppi; Sa tõuse, sest tõusus üksi on tuld — Ei walgus wõi uduga leppi!
Igatsuse-lill
Kus wiibid? Terwitusi toowad sinult tuuled! Kus õitsed nagu taewas sinine? Kõik kõneleb siin sinust üksine! Su igatsuses kõik on wõrsund minu luuled! Su kuma nagu sala laulu hinges kuuled Ja kaod ohwriks iseendasse, Kus rada kitsas, kare kaljutee — Ja surematause lille otswad huuled. Kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene! Kus õitsed minu hingewara ainukene? Ma laulan sulle üksi otsi-teel. Ja kuigi rändan tuhat aastat weel, Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel, Mu walgus, sinilill, mu kullakene.
Kewade õhtul
Nagu magus unenägu Tine hõiske igal pool; Üle aasa ujub tasa Walge udu jahe wool. Metsa põues nagu kõne, Punga puhkemise jutt; Üle wälja, üle põllu Rõõm kui wärin, õnne nutt. Eha kumab, päike magab, Siiski kõik kui ärkwel weel, Nagu õnnis ootamine: Armas on ju ammu teel! Ja mu südant täidab sala Nagu soojus sumaja: Wõiksin läbi waikse ilma Kodu hõiskeks sulada!
Haab
Nagu lugemata ohked uppund iseendasse, Ohked seitsmesaja aasta piina teelt, Rehetare warjust tasa wälja heljund päiksepaistele, Ikka kõneledes oma hirmu keelt: Kas ei pilwed jälle tõuse katma kinni kodumaad? Kas ei kandnud ahelate kõla tuul? Ja weel unes, ehk küll wäljad rahu hõlmas uinuwad, Hädaohu sõudu kordab arglik luul. Siiski koidu kuldse kuma ärkand mängu helinas Oma sügawusi leiab sinu meel Ja kui kiirte kõne kiigub sinu lehte sahinas, Kõne wabanenud waimuilu teel.
Rukis
Weel sügisel kesk koltund wälja naeratab su ilu: Sa tagatiseks meile: tulema saab kewade! Ja kõik, mis ohwerdab siin palehigi sinule, Wõib kanda rahus külma talwe kütkendawat wilu. Su rammu rinnal ringi käiwad meile meie ajad, Ning walgus, mida köitsid kaswades sa endasse, See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse, Ja meie mure südamesse ulatawad päikse kajad. Kesk sume ööd, kus kaste sulle alla kiigub, Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhkamas Ja tundsin ma mis meie hinges sulle wastu liigub. Sa oled emaks keset meie elu-päikse sõudu, Ja kes siin sinu mõtte ette põlwi painutas, See lapseks jääda kodule weel ikka leidis jõudu.
Mu tuba on wäike…
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel Ja süda nii üksinda, walus; Öö tasane ligineb pilwede teel, Õhk jahe kui sügise salus; Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kus laulawad laened ja mängiwad weed, Ja wiibib mu kullakene. Sääl laulawad laened ja mängiwad weed Ja sätendab meri ja päike, Sääl särawad soojuse, walguse teed, Sääl armsate silmade läike, Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt Ja liigutab rõõmule waikinud keelt — Sääl, kaugel, mu kullakene. Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kõik mõtted kauguste randa — Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed, Ei armu nad siiski saa kanda ... Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel, Öö tasane ligineb pilwede teel... Ei kunagi tule, mu armas.