Ernst Enno

Inimene

Üks õnnis minek kujunedes iseendasse,
Kui olek lapseks kogu elu saladusele,
Et leida oma loomus kõige ilma algust
Ning sulatada endast iga asja walgust.

Ja siiski walutare hääle, mõru kurnaja,
Kõik were sisse uputaja, maru lõhkuja,
Et tuhaski weel kaugele jääks õnnis rahu
Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu.

Üks wõitlus: saagu hangund mullast maigus jällegi,
Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!
Nii tõuseb ilm, mis waewleb enda-sünnituses
Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.

Kauge kõlin

Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö —
Tuul waikis, hingab ainult üksik talu.
Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö —
Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel,
Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel,
Kui oleks see mu kõigearmsam walu.

Mu meeles õitses kord kui unenäo maa
Ja kõlin tõotas mind sinna kanda!...
Küll pidin waimutules uueks põlema,
Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas
Ja tunne lumehelkjat rada tasandas,
Et tõusta oma päiksekiire randa.

Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal —
Sootule tantsust wäsind istun mullas
Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal,
Mis lumiwalge mõtte lastel antakse,
Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale
Kui kõlin jumaluse kandle kullas.

Kõik tuuled…

Kõik tuuled mul armsad südaööl,
Koos laulame mõndagi laulu.
Ei sõbrad unusta armsal tööl
Koos wiibides kunagi laulu!
Kõik tuuled, meil alati wöö on wööl,

Me elame reisi laulu
Ja paisudes loeme kui armsal tööl
Kesk lagedat, koduta laulu —
Kõik tuuled, me huugades südaööl
Täis walguse ihade laulu.

Ju kadunud on wana…

Ju kadunud on wana, uues ilus
Ju tõuseb elu üle rusude!
Näe, päikse poole mullapinna wilus
Uus püüe leidnud rada ülesse.

Kus surus jää, kus aina lumi lasus,
Nüüd wõimul liigub ader tuline;
Kus murehelin raagus okstes asus,
Sääl kohiseb nüüd lausa kewade.

Pääd tõstke üles päikse poole, üles!
Õnn sätendab ju waimukoidu süles;
Teed wõtke, nagu kewadised weed!

Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle!
Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle!
Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!

Rehetare

Nad wanaks, suitsend urkaks nimetawad sind;
Kuid tuhat rahwapõlwe, kõiki oled näinud;
Neil aastasadadel jäi kätkiks sinu rind.

Nad kõik su sees ja ümber nagu kantsis käinud,
Sind wanaks waewand nende mure otsata
Ning nende walus mustaks sinu seinad läinud;

Ja sinu parte taga säde hõõgaja
Kõik wermed mattis, kuiwatas kõik pisar-palged, —
Kõik suureks koiduks laulis rinda salaja.

Su ülenduseks tõusku looja-tuled walged!

Wesiroos

Keset waikset järwe,
Kus need lained tasa käewad,
Suudleb päike lõmmelehte,
Suudleb, üksi pilwed näewad,
Wette loowad warjuwärwe —
Päike suudleb lõmmelehte.

Keset waikset järwe
Kosib päike lõmmelehte,
Leiab teed ta südamesse,
Loob sääl endast tale ehte,

Luues wajub, õhtuwärwe
Lisab wete läikidesse.

Keset uinund järwe
Sureb lõmmelehte päike,
Sünnib õrnaks wesiroosiks
Kumama kui uni wäike
Õhtupalweks jumalale.

Wihma-piisade laul

I - Öösel langedes:

Me külwame und üle wäsind maa
Ja õnnistust põldude ilma —
Ja kes meist läeb õnnistust külwama,
See taewasest kodust peab lahkuma,
Peab pisarad leidma silma.

II - Päewal aurades:

Kes langeb meist ilma täis õnnistust,
Kes nuttis, pisarad silmas,
Sel jagab päew otsata armastust,
Et õitseks me südames jumalus,
Kõik jooksid me walgust ilmas.

Mänd

Kui ahelate külgi neetud haudumine
Täis wiha, tulist himu kõike purustada
Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada.

Ja siiski kartus iseennast kaotada
Kui tahte õnne leida oma ahelates
Nii tasa weermeid lootusega kinni kattes.

Nii mõttes ikka kordad oma juttu,
Weel keset metsa kõige walusamat nuttu.

Wangis

Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul!
Mina, see ahel, mina, see kalju,
Kuhu mind köitnud seadus nii walju —
Mina, ma saagiks kui surutud sul! —
Siiski su hämaras rada kui ahetaks,
Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks,
Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale —
Sinna, kus uue saan südame.
Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma!
Elan su loomu ühes kui kahte,
Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte
Köitis mind endasse kahele tapelda.