Kõik walged teed, mu walged teed on läinud, Kesk halli udu uppund walged teed! O siduksid weel päikse tulekeed Mind okastikku, mida süda käinud. Mu walged teed kesk walu-lagendikku Mu tundeid mälestustes suudlewad, Weel üksi igatsuse sala päikse-sõnu Mu lauludele kullaks külwawad.
Ernst Enno
Inimene
Üks õnnis minek kujunedes iseendasse, Kui olek lapseks kogu elu saladusele, Et leida oma loomus kõige ilma algust Ning sulatada endast iga asja walgust. Ja siiski walutare hääle, mõru kurnaja, Kõik were sisse uputaja, maru lõhkuja, Et tuhaski weel kaugele jääks õnnis rahu Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu. Üks wõitlus: saagu hangund mullast maigus jällegi, Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi! Nii tõuseb ilm, mis waewleb enda-sünnituses Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.
Kauge kõlin
Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö — Tuul waikis, hingab ainult üksik talu. Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö — Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel, Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel, Kui oleks see mu kõigearmsam walu. Mu meeles õitses kord kui unenäo maa Ja kõlin tõotas mind sinna kanda!... Küll pidin waimutules uueks põlema, Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas Ja tunne lumehelkjat rada tasandas, Et tõusta oma päiksekiire randa. Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal — Sootule tantsust wäsind istun mullas Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal, Mis lumiwalge mõtte lastel antakse, Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale Kui kõlin jumaluse kandle kullas.
Kõik tuuled…
Kõik tuuled mul armsad südaööl, Koos laulame mõndagi laulu. Ei sõbrad unusta armsal tööl Koos wiibides kunagi laulu! Kõik tuuled, meil alati wöö on wööl, Me elame reisi laulu Ja paisudes loeme kui armsal tööl Kesk lagedat, koduta laulu — Kõik tuuled, me huugades südaööl Täis walguse ihade laulu.
Ju kadunud on wana…
Ju kadunud on wana, uues ilus Ju tõuseb elu üle rusude! Näe, päikse poole mullapinna wilus Uus püüe leidnud rada ülesse. Kus surus jää, kus aina lumi lasus, Nüüd wõimul liigub ader tuline; Kus murehelin raagus okstes asus, Sääl kohiseb nüüd lausa kewade. Pääd tõstke üles päikse poole, üles! Õnn sätendab ju waimukoidu süles; Teed wõtke, nagu kewadised weed! Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle! Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle! Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!
Rehetare
Nad wanaks, suitsend urkaks nimetawad sind; Kuid tuhat rahwapõlwe, kõiki oled näinud; Neil aastasadadel jäi kätkiks sinu rind. Nad kõik su sees ja ümber nagu kantsis käinud, Sind wanaks waewand nende mure otsata Ning nende walus mustaks sinu seinad läinud; Ja sinu parte taga säde hõõgaja Kõik wermed mattis, kuiwatas kõik pisar-palged, — Kõik suureks koiduks laulis rinda salaja. Su ülenduseks tõusku looja-tuled walged!
Wesiroos
Keset waikset järwe, Kus need lained tasa käewad, Suudleb päike lõmmelehte, Suudleb, üksi pilwed näewad, Wette loowad warjuwärwe — Päike suudleb lõmmelehte. Keset waikset järwe Kosib päike lõmmelehte, Leiab teed ta südamesse, Loob sääl endast tale ehte, Luues wajub, õhtuwärwe Lisab wete läikidesse. Keset uinund järwe Sureb lõmmelehte päike, Sünnib õrnaks wesiroosiks Kumama kui uni wäike Õhtupalweks jumalale.
Öösel
Oma emarinna naale Öö, mu südant paiguta; Oma pimeduse walgust, Rändaja mul juhata. Sinu päikse igatsus Sugulased oleme, Oma mulda sa mind mata, Et ma õitsen sinule.
Wihma-piisade laul
I - Öösel langedes: Me külwame und üle wäsind maa Ja õnnistust põldude ilma — Ja kes meist läeb õnnistust külwama, See taewasest kodust peab lahkuma, Peab pisarad leidma silma. II - Päewal aurades: Kes langeb meist ilma täis õnnistust, Kes nuttis, pisarad silmas, Sel jagab päew otsata armastust, Et õitseks me südames jumalus, Kõik jooksid me walgust ilmas.