Ma kõndisin metsa poole

Ma kõndisin metsa poole,
kus vaiklik üksildus;
siin leidus mu nukker süda:
mu noorus ja armastus.

Ma kõndisin välja pääle
ja üle kirikutee.
Siit rahvas sõitis mööda,
Mull' haiget tegi see.

Siin tuli ta mu meelde —
otstarbeta elu ja töö:
kuis kurbtus köitnud mu keele
kuis raugemata on öö!

Ma astusin mäe pääle,
kust näha võis edasi:
sääl muistne aeg tuli meelde
ja lossid tagasi.

Sääl muistne aeg tuli meelde,
sest kõigest paisus aim.
Sest silmad langesid märjaks
ja õieti kurvaks läks vaim.

Sa mine kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees!

Must lagi on meie toal

Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämbliku võrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.

Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda, —
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!

Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, —
oh issand, halasta!

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!

Kevade lähenemine

Tuhat nägemata silmi
vaat'vad murult vagusalt,
tuhat kuuldemata hääli
heliseb ju salajalt.

Üle laane lootus luikab,
kõne-kõmin metsa pääl,
üle oru ootus huikab,
vaimud vaat'mas mäe pääl.

Langevad nad ükskord kokku:
kõne-kõmin metsa päält,
ast'vad vaimud mäelt alla,
kose kohin tõstab häält —

siis kõik väljad valendavad,
lahti iga lille silm,
järve lained helendavad,
ilus päiksepaiste ilm.

Siis kõik kaua kannatavad
nupud rõõmu-silmavees,
eluvaimud lehvitavad:
kevade on meie ees.

Hommik

Ju karjane lääb karjaga:
till tall! must kirjak kõige ees,
till tall! ka kostab metsa sees
ja vastab niit ja karjamaa.

Ju kõlab läbi hommiku
üks pasun eemal: tu, tu, tu!
Jõe ääres aurab lokkav hein,
siit tagapool mets, mäesein,
kust läheb linnatee
ja kaob puude vahele —

just nagu tänav silmale.
Sääl tuleb naaber koormaga
ja süütab piibu põlema.
Käis veskil.

Valgel kübaral
käib mölder veskitiiva all.

Kuid väljal kõnnib põllumees,
muld muhe, must tal jalge ees —
ja ennäe! seeme kukub ka.

Rukki vihud rehe all

Puhtal põrandal,
puhta rehe all
uudisvihud nad
ahet ootavad.

Vaikus pühalik
raskeis vihkudes,
kuldseis kõrredes
puhtal põrandal.

Puhtal põrandal,
puhta rehe all
rahu pühalik,
mõte vihkudes...

Küll nad mõtlevad,
kuidas vanake
valgejuuksene,
seemne kukutas.

Vaga meelega,
vaikse sooviga:
õnne talule,
õnne majale —

õnne pojale,
pojapojale,
pojalastele
ikka, igavest'!

Kui tume ka kauaks ka sinu maa

Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda.

Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast —

ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kaunid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.

Ta lendab mesipuu poole

Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse —
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele ka tuhanded:
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.

Kuis süda mul tuksud sa rahuta,
kuis kipud sa isamaa poole!
Kesk kodumaad — siiski nii koduta,
mis ihkad sa tema poole!
kuis püüad sa välja kahtlusest,
kuis ikka leiad sa tema eest,
kuis rõhub rusuja voole
sind, tungides tema poole!

Oh sina, kes oled sa väljamaal,
kuis õhkad sa isamaa poole!
kes väljamaal oled raskel a'al —
kuis ihkad sa tema poole!
Ja puhugu vastu sul surmatuul
ja lennaku vastu surmakuul —
hing tõuseb isamaa poole!

Ei ole sa, süda, väljamaal,
kust ihkaks sa kodu poole.
Sa oled kodu, kesk isamaa raal
ja otsid teed tema poole.
Teed otsin, oh teed otsin ma
ja suren ja ärkan tund tunniga:
kuid kuhu mind viskab ka voole:
hing tõuseb säält sinu poole.