Eestimaa luuletused

Emakeeles

Muusika mu emakeeles,
laulud, sõnamängud need,
luuletused ikka meeles,
mida õpitud sai kooliteel.

Vahel ikka emakeeles
meeldib mulle suhelda,
isegi kui võõras keeles
tuleb palju rääkida.

Eesti keel, mu emakeel,
on südames ja hinges ka,
isegi kui kaugeil teedel,
ei emakeelt ma unusta.

Autor: Tarmo Selter

Meie Eesti

Eesti on küll väike,
kuid süda nõnda suur,
siin tihti paistab päike,
on vahel tugev tuul.

On Eesti rahvas tore,
nii lahke, südamlik,
kui miski ette tuleb,
nad ületavad kõik.

Nad rahulikud hetkel,
mil' mujal mäss ja möll,
kuid ülekohtu retkel
siis ärkavad nad küll.

Siis pole miskit teha,
ei aita, palved, nutt,
poliitikute reha
saab murtud lõplikult.

Saab rahulikult mindud,
kui puruks kurja selg,
jah kõik, mis elu andnud,
ei ole riigi võlg.

Autor: Tarmo Selter

Eesti Vabariik

Need kuldsed viljapõllud,
mida katmas lumi
ja sinitaeva võlu
paistmas pilvedeni,
kaunistades metsaääri
mitmevärvilisi,
seda kõike Eesti väärib,
olles ikka pisi-pisi.

Väljast väike, kuid seesmiselt suur
meie rahvas, meie riik ja me kultuur,
meie olemegi Eesti Vabariik
oma keeles, kõnes, laulus alati.

Autor: Tarmo Selter

Eesti keel

Eesti keel ja kirja võlu
loob meil nautimiseks sõnu,
hoides ikka südames
meie kallist emakeelt.

Kaunist kõla hoia meeles,
raamatutes kirjakeeles,
lausudes neid siin ja seal,
elades siin Eestimaal.

Kirjutades jälgi seda,
kus käib punkt ja kus käib koma,
räägi, laula kõlavalt,
nii keel see kõlab kaunimalt.

Eesti keel on riigikeel,
meie osa, meie meel,
Sinu oma, minu ka,
elades siin Eestimaal.

Autor: Tarmo Selter

Eestimaa…

Kuuled Sa tuulekest väljas,
oksad liikumas hetkes,
loodus paitab Eestimaad…

Tunned Sa rõõmu ja rahu,
üksteist siin hoides
meie oma Eestimaal…

Hingata saad, kuulda Sa saad
elu siin Eestimaal!
Hoiame koos, kuni veel saab
rahvast me Eestimaal!

Mullaselt musta, taevaselt valget,
siniselt veesilmades
on meie Eestimaa….

Vaata ringi ja meeles Sa pea,
milline on kodumaa,
meie rahva Eestimaa…

Autor: Tarmo Selter

Emale

Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake!
Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale.
Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake!
Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake!

Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, —
enda jälgil, vahest võiksin ütelda.
Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake.
Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta.

Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma,
hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa!
Oli arm mul unenägu, laske näha edasi.
Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi.

Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake!
Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale.
Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi;
ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati.

Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, —
karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene!
Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata,
pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda!

Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski,
rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti!
Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine!
Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake!

Unistasin, muud karjased kõik teevad nii;
karjas oli palju aega, aega üleliiagi. —
Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake!
Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse.

Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga:
herra tema mõisa külge võttis kavalusega.
Kuida asemele anti metsast kehva söödike;
kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale!

Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega!
Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma.
Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa!
Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata!

Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa.
Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma.
Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust,
emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust!

Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake;
tema üle uhab laine — aastasajaid alati!

Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!