Argselt astub sinu ette, Eestirahwas, isama, Laulik; usaldab so kätte Lauloannet pakuda. Mis on widewikul hüüdnud Õhto eesti linnuke: Eesti kõrw on kuulnud, pannud Eesti käsi ülesse. Palub: lahkelt wastu wõta Nõdra keele sõnakest! Truuist hingest tuleb tema, Eesti meelest, südamest! Öpik, mine, leia sõbru, Emajõe linnuke! Ja mis südamest tuln'd, mingu Jälle mingu südame!
Eestimaa luuletused
Emmajöe kaldal
Oh Emmajõggi, — ma jälle So laenid terretan! Oh Emmajõggi, — ma jälle So lehk'wat kallast nään! Sa jälle süddant rõmul', Suud laulul' ärritad, Sa pühha Eesti jõggi! Kuis mõtteid laenetad! Oh Emmajõggi, kus õitseb Weel Wannemuinse keel, Kus temma laul ja kannel Meil' järrelhüüdwad weel; Kus Kalewide sõnnad Ja teggud mälletab Noor põlw ja wanna surust Neis mele tulletab; Kus kõrged sambad tõuswad Ta haualt üllesse Ja waimo walgust wälk'wad Mo Eesti piirdesse, – Oh Emmajõggi, kül näggid Sa aasta-saddades Mo Eestimaad pea õnnes Ja kibbedas silmawees, Ja orjakütkeid kandwad Ja rõmus hõiskawad — Ja mis aeg toob, ka sedda So laened weel mattawad. Neid isse agga waikselt Sa wolad, ligutad, Nääd rahwa põlwed tõuswad Ja jälle kadduwad. Kes agga so kõnnet mõistab, Sel' mõnda kulutad Sest, mis sa aea lendul Näin'd, kuled, teada saad. Oh Emmajõggi, ikka Sind südda ka terretab, Nipea silm so pühha Ja kuulsat kallast nääb! Ja sinno laened laulwad Mull' unnewiit kord ka — Lauliko haua lilled Neilt kaugel ei õitsenda!
Ma kõndisin metsa poole
Ma kõndisin metsa poole, kus vaiklik üksildus; siin leidus mu nukker süda: mu noorus ja armastus. Ma kõndisin välja pääle ja üle kirikutee. Siit rahvas sõitis mööda, Mull' haiget tegi see. Siin tuli ta mu meelde — otstarbeta elu ja töö: kuis kurbtus köitnud mu keele kuis raugemata on öö! Ma astusin mäe pääle, kust näha võis edasi: sääl muistne aeg tuli meelde ja lossid tagasi. Sääl muistne aeg tuli meelde, sest kõigest paisus aim. Sest silmad langesid märjaks ja õieti kurvaks läks vaim. Sa mine kuhu tahad, sul ikka varemed ees, nii metsas, mäel, väljal, sa ikka nende sees!
Issama, usk, rahwas!
So issama, so usk, so rahwas – Kas tunned kusgil kallimat? Kas tead sõnna, mis weel tungi Wõib süddamesse kangemalt? So issama, so usk, so rahwas! Se sinno üllem warrandus Ei ööd sul, päwa melest mingo, Ei õnnes egga õnnetuss'! So issama, so usk, so rahwas! Kui ial aeg on, tulleta' Neid sõnnu mele – nüüd ta tulnud! Nüüd astu ette hoidmatta! Nüüd ärra wässi üllespole Sa üllenda' kät, süddant, meelt! Nüüd ärra jätta troni ette Sa kanda kanget palwe keelt! Mo issama, mo usk, mo rahwas, Mo pühha, kallis emmakeel! Et otsani mo ommaks jääksit', Et hallid juuksed nääks teid weel! Oh armo Jummal, kedda inglid Ja lilled wäljal hüawad: Lass' pri, lass' tru, lass' wagga nähhä Mind surres weel mo issamaad!
Isse tahtsid
Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja! Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma. Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste: Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase! Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga? Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga? Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest, Mis punna palgilt aeas ja rahho süddamest! Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, – Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' – Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –
Hallasta ja kannata
Kui näed kusgil rõhhutud Üht südda, wallust koormatud: Kas süüdlane, kas süta ta: Oh hallasta ja kannata! Waat, mäe otsas kaswawad Ni nored, rõõmsad kassepuud: Kül tihhedad nad, näggusad Ja – ladwad siiski kõwwerad. Ei tea mil, ei kuida sa. Kuid sedda mõistad arwata, Et tulehoog neid wintsutas Ja nende ladwad laggestas. Ni ello meiega just teeb. Ta lõhhub nored süddamed, Neid wõera te peal' känab ta, Mil? Kuida? Sedda näe sa! Kuid musta radda selletad. Sa waikset hawa üksi nääd: Ei, kelle sörm tend hawatas, Kui paljo südda kannatas! Rõõm ühte näggo ikka teal – Wallo käib isse tede peal. Kas süüdlane, kas süta ta: Hing' hallasta ja kannata!
Kindel pohhi
Kaks kaunist wenda tunnen Siin ilmas wibiwad, Kes, kui kõik mu ka kõigub, Kui kaljud seisawad. Ei innimessi ial Nad ärraunnusta, Kui nendest sinna isse Ei hakka lahkuma. Neid tõssidus ja truus Hütakse; kallimast' Sind kattawad, kui ehted Mis kullast, hõbbedast. Kus perres, küllas, linnas Nad asset wöttawad, Ei wärrise seal rahwas, Kui mürid seisawad. Oh tõssidus ja truus, Teid appi hüan ma Mo Eestirahwa tuggiks Ja nurgakiwwiks ka! Oh, et nad teie alla End' warra warjaksid! Siis waenlasel liig kanged Ja targad olleksid! Mo rahwas, wõtta, wõtta Neid kahte sõnna sa Kõik töös ja tallitusses Teejuhhiks lõpmatta! Kui tõssidusse põhjal Sa kodda assutad, Mis truussega kattad – Siis kindlalt ehhitad!
Pitkalt kigub padikene
Pitkalt kigub padikene Möda jõgge eddase – Mõttes padi ärel istun, Watan mahha laendesse. Pealt kül hiilgwad, päwa paiste Armsaste neid kullatab, Kuldne wessi ellal wisil Allapol' mind melitab. Agga kül ma tedda tunnen! Pealt ni kenna, wagga ta: Al ta pohhi surma, waewa, Kolledust saab warjama. Jõggi, nago armokene, Nago Tio olled sa: Se ka mõistab naeratada, Ellast', armsast melita'. Ärra ussu, ärra ussu Wagga silmanäggo sa – Wallusalt oh pärrast tunned, Kuis ta mõistnud walleta'!
Te lahti!
Te lahti, arm, nüüd omma süddant, Waat, tulnud jälle kewwade, Ja temma terrad, õied, laulud Meid terretawad ueste. Te lahti, arm, ka omma süddant, Külm, lummi kaob päwa eest: Lass' armo päikest sullatada Ka külmad hangud süddamest! Te lahti, arm, ka omma süddant, Noor tuul kõik hüab õitsele: Lass' tõusta rinna põhjast õilmed Ka, armoõilmed üllesse. Te lahti, arm, ka omma süddant, Waat kuida lomus tõttada Kõik püab, enne talwe külma Täit suwwerõmo maitsema! Oh kas siis süddant üksi tahhad Wait jätta, tuimaks, armoke? Oh soenda tend, ellul' süta. Te lahti, lahti süddame!
So priust ollid matnud
So priust ollid matnud Nad, pühha issama, So kube enda wahhel Nad wõtsid jaggada; Ja ädikast sull' andsid Nad suhho, seadisid So haua äre hoidjad – Siis rahhus hingasid. Ja kaugelt seisid kartes So lapsed walloga – Ei sõnnaga nad julgend So haual' astuda. Sest pitser olli pantud Ta peale wäggewast Ja õues õitses öse – Ei nähtud tähhekest. Waat – ellokoide tõuseb – So haua ärele Üks ingel astub äkkilt: „Nüüd tõuse üllesse!“ Ja surmakiwwi wereb, Koit särrab, naeratab – Noor prius walges rides, Mailm, sind terretab! Ja passunad ja kandlid Tal' wasto hõiskawad, Ja rõmoperlid silmas Tend wastowõttawad! Ja „Hosianna!“ kõllab So läbbi, issama – „Sind armo Jummal, kiitgem! „Sa wõtsid hallasta'!“