Kõik mere rändajad lapsed On uinunud magama, Kui läikide unenäod Weel üksi jäänd kumama. Kõik rannad, taewas ja tähed Wee südames ühes koos — Nad üheks saand walguse mängus, Öö õitswate warjude woos. Kõik rändajad lapsed wäsind — O meri mind wõta ka, Mind oma südame läiki, Et üheks saan kõigega.
eestiluule
Õhtu kodu-talus
Õhtu köitis jutueied Unejätkuks puhkama, Pimedus käib wäljas ringi, laulab, nutab tuulega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad, Wanaema kustund silmad Angund pilgul waatawad. Puhkab isa, puhkab ema, Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu Talu-haldja liikumist. Peretoas kõnnib keegi, Tuli nagu wuhises, Keegi nagu waatab aknast, Tares nagu kõlises ... Pimedus käib wäljas ringi Laulab, nutab tuulega — Ööde warjud täitwad südant Üksilduse tundega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad — Kadund aastasajad tõuswad, Pikas reas rändawad. Aastasajad kõnelewad — Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu, Taluhaldja hoigamist.
Talwine udu
Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes, Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu. Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse, Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu, Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu. Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma, Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.
Kewade õhtul
Nagu magus unenägu Tine hõiske igal pool; Üle aasa ujub tasa Walge udu jahe wool. Metsa põues nagu kõne, Punga puhkemise jutt; Üle wälja, üle põllu Rõõm kui wärin, õnne nutt. Eha kumab, päike magab, Siiski kõik kui ärkwel weel, Nagu õnnis ootamine: Armas on ju ammu teel! Ja mu südant täidab sala Nagu soojus sumaja: Wõiksin läbi waikse ilma Kodu hõiskeks sulada!
Haab
Nagu lugemata ohked uppund iseendasse, Ohked seitsmesaja aasta piina teelt, Rehetare warjust tasa wälja heljund päiksepaistele, Ikka kõneledes oma hirmu keelt: Kas ei pilwed jälle tõuse katma kinni kodumaad? Kas ei kandnud ahelate kõla tuul? Ja weel unes, ehk küll wäljad rahu hõlmas uinuwad, Hädaohu sõudu kordab arglik luul. Siiski koidu kuldse kuma ärkand mängu helinas Oma sügawusi leiab sinu meel Ja kui kiirte kõne kiigub sinu lehte sahinas, Kõne wabanenud waimuilu teel.
Kauge kõlin
Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö — Tuul waikis, hingab ainult üksik talu. Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö — Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel, Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel, Kui oleks see mu kõigearmsam walu. Mu meeles õitses kord kui unenäo maa Ja kõlin tõotas mind sinna kanda!... Küll pidin waimutules uueks põlema, Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas Ja tunne lumehelkjat rada tasandas, Et tõusta oma päiksekiire randa. Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal — Sootule tantsust wäsind istun mullas Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal, Mis lumiwalge mõtte lastel antakse, Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale Kui kõlin jumaluse kandle kullas.
Rehetare
Nad wanaks, suitsend urkaks nimetawad sind; Kuid tuhat rahwapõlwe, kõiki oled näinud; Neil aastasadadel jäi kätkiks sinu rind. Nad kõik su sees ja ümber nagu kantsis käinud, Sind wanaks waewand nende mure otsata Ning nende walus mustaks sinu seinad läinud; Ja sinu parte taga säde hõõgaja Kõik wermed mattis, kuiwatas kõik pisar-palged, — Kõik suureks koiduks laulis rinda salaja. Su ülenduseks tõusku looja-tuled walged!
Wihma-piisade laul
I - Öösel langedes: Me külwame und üle wäsind maa Ja õnnistust põldude ilma — Ja kes meist läeb õnnistust külwama, See taewasest kodust peab lahkuma, Peab pisarad leidma silma. II - Päewal aurades: Kes langeb meist ilma täis õnnistust, Kes nuttis, pisarad silmas, Sel jagab päew otsata armastust, Et õitseks me südames jumalus, Kõik jooksid me walgust ilmas.
Suwel
Kohiseb metsade koor, Sahiseb rukis noor; Päike, kodune ilu! Kudas nii armas su käik, Kudas nii lõbus su läik, Päike, me kullake, ilu! Kõlinad õhkude hoos, Helinad wete woos: Päike, kodune sära! Armas su walguse käik, Lõbus, kus osaks su läik, Päike, me kullake, sära! Walguse mängus eks sa, Süda, ka uueks saa, Waimus ilusam päike! Tuhat kord kaunim on siis Looduse kodune wiis, Waimus kui paistab sul päike!
Kuusk
Su peene hing kui unenäos elab, Kui tähte tunne sinu okstes helab; Su latwas liikus muinasjutu tiiw, Kui oli mul su wilus waikne wiiw. Kui minek ikka üksilduste süles Kesk walget rada kuhugile üles — Nii kostab weelgi otsja, nuuksuw toon, Kui mälestuses sinu laulu joon.