eestiluule

Kõik tuuled…

Kõik tuuled mul armsad südaööl,
Koos laulame mõndagi laulu.
Ei sõbrad unusta armsal tööl
Koos wiibides kunagi laulu!
Kõik tuuled, meil alati wöö on wööl,

Me elame reisi laulu
Ja paisudes loeme kui armsal tööl
Kesk lagedat, koduta laulu —
Kõik tuuled, me huugades südaööl
Täis walguse ihade laulu.

Wesiroos

Keset waikset järwe,
Kus need lained tasa käewad,
Suudleb päike lõmmelehte,
Suudleb, üksi pilwed näewad,
Wette loowad warjuwärwe —
Päike suudleb lõmmelehte.

Keset waikset järwe
Kosib päike lõmmelehte,
Leiab teed ta südamesse,
Loob sääl endast tale ehte,

Luues wajub, õhtuwärwe
Lisab wete läikidesse.

Keset uinund järwe
Sureb lõmmelehte päike,
Sünnib õrnaks wesiroosiks
Kumama kui uni wäike
Õhtupalweks jumalale.

Mänd

Kui ahelate külgi neetud haudumine
Täis wiha, tulist himu kõike purustada
Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada.

Ja siiski kartus iseennast kaotada
Kui tahte õnne leida oma ahelates
Nii tasa weermeid lootusega kinni kattes.

Nii mõttes ikka kordad oma juttu,
Weel keset metsa kõige walusamat nuttu.

Kuu kuma…

Kuu kuma on täna nii selge,
Kõik pilwed on kadunud,
Kuid süda on siiski nii haige,
Kõik mõtted on uindunud.

Kesk merewett walgus on kudund
Tee taewasse, kaugele —
Sääl mälestus kõnnib ja särab,
Et paistis kord päikene!

Kuu kuma on täna nii selge,
Laul uinunud laenetes;
Weel üksinda sügise liigub
Poolkoltunud lehtedes.

Pane pää minu rinnale…

Pane pää minu rinnale ja waata kaugele ära,
Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin.
Leidsin tee üle tunnete, kui wirwe, kui peidetud sära,
Leidsin tee üle mõtete, kus waikind wõitluste kära,
Leidsin tee iseennast kus unusta suudaksin.

Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:
Üle öö rada rändajat wiib elu sees salaja,
Kuni sääl, üle enese, kui taewas kõlab su keelest,
Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest
Waikist hääd, kuhu häädusest ei teadwust jäänd kumama.

Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt wäike,
Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan;
Walgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike,
See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, —
Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.

Kodumaa mõte

Kui jään ma õhtul mõttes waatama,
Kuis taewa serwal istub rõõmus ämarik,
Ta rinnal koit kui õitsew kanarpik,
Ja nurm jäänd nurme kõrwal kastes kumama,

Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik,
Kesk kodu seisan rahwa uue põlwega:
Me mullast tõusnud mehed uued sammuma
Ja naese uue loonud mõte õnnelik.

Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud
Kõik teed, kus waen ja pimedus on walitsend,
Kus siiski walgus ikka sihiks helisend —

Ja õitswa Eesti haige süda tules läinud.
Mis walgus kõigest seletand me elule.
Mis kaljuks saanud rahwa hingetemplile.

Koju igatsus

Nüüd õitswad kodus walged ristikheinad,
Tuul mängib lillelõhnaga —
Mu ümber sala laulwad waiksed leinad.

Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune,
Wiib sinimetsa poole kaugele,
Sääl kasekõne loob kui pilwi teele,
Et kanda kojukutset minu meele.

Ja sala laulwad minu waiksed leinad,
Et õitswad kodus walged ristikheinad.

Wäsind

Kõik mere rändajad lapsed
On uinunud magama,
Kui läikide unenäod
Weel üksi jäänd kumama.

Kõik rannad, taewas ja tähed
Wee südames ühes koos —
Nad üheks saand walguse mängus,
Öö õitswate warjude woos.

Kõik rändajad lapsed wäsind —
O meri mind wõta ka,
Mind oma südame läiki,
Et üheks saan kõigega.

Õhtu kodu-talus

Õhtu köitis jutueied
Unejätkuks puhkama,
Pimedus käib wäljas ringi,
laulab, nutab tuulega.

Tiksub kell ja ahju taga
Kilgid tasa laulawad,
Wanaema kustund silmad
Angund pilgul waatawad.

Puhkab isa, puhkab ema,
Kuulda üksi hingamist,
Nagu unenäo sõudu
Talu-haldja liikumist.

Peretoas kõnnib keegi,
Tuli nagu wuhises,
Keegi nagu waatab aknast,
Tares nagu kõlises ...

Pimedus käib wäljas ringi
Laulab, nutab tuulega —
Ööde warjud täitwad südant
Üksilduse tundega.

Tiksub kell ja ahju taga
Kilgid tasa laulawad —
Kadund aastasajad tõuswad,
Pikas reas rändawad.

Aastasajad kõnelewad —
Kuulda üksi hingamist,
Nagu unenäo sõudu,
Taluhaldja hoigamist.