Tuld haaras välgu praksuv süütenöör,
ozooni lõhn mu verre lõikas vahe.
Lõi pragisema tormi kivilõõr
ja maha prahvatas graniitne rahe.
Ränk äiksepilv kui suitsev kivimurd
mu põue põrmuks kallas oma süle.
Ja säält, kus välgust lõhkes taevakurd,
üks pime vari langes minu üle.
Üks kotkas hirmsam kui Meduusa pää
lõi küüned põlevad mu kurnat ajju.
Ta silmist roheline välkus jää
ja rahe peksis tema tiibu laiu.
Ta jäi mu kannule kui paha vaim,
ta marru kihutas mu haiged meeled.
Ja sääl, kus närbus luule habras taim,
nüüd loitvad elutule mustjad keeled.
Haud
Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.
Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastasajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.
Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.
Taliöine
1
Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed.
Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed.
2
Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.
Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl käib taevavõlvini.
3
Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues.
Rändkomeete põleb sääl kui pihu.
Looja ise läheneb mul' kõues
tähelennuks kroonima mu ihu.
Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest
särakõrgustesse aita viia.
Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest,
Sulle, Sulle süttub sääl, Maria!
4
Veri tuksatas kord külm, kord palav.
Mis on lahti minuga, ei tea.
Jälle, jälle kahvatu ja halav,
tulin Sinu juure, Mea.
Tulin seks, et ükskord jälle näha,
näha ilmsi, valust joobudes,
õnne, mida jäänud mul' nii vähe
Sinust loobudes.
Simmanil
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.
Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.
Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad
ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.
Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.
Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.
Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
Legendaarne
Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.
Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.
Hommik
Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.
Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?
Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.
Orjade koor
1
Suur prohvet, kunas küll viid sa,
Jehoova hingusest kant,
meid eemale orjapiitsa
ja orjaroogade mant?
On kibedad kupjahoobid,
veel kibedam kupjakiit
ja paksu poriga loobit
on iga me uksepiit.
Las halin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks —
pääasi on olla prii.
Egiptuse leib ja humal —
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.
Ta Siinai harjale laskus,
mis tuliallikais keeb,
ja tema seaduste raskus
meid vabaks ja võimsaks teeb.
2
Vajame ahelaid, et neid murda
ikka ning uuest'.
Laps, ära kurda
kasvades välja kallistki kuuest.
Vanaga olgu rahul
raukade meel.
Loomingu pingest kõik liikmed vahul,
noored, me sirgume veel!
Aabel ja Kain
Mis võikalt kriiskav lauluviis
lõi kilama mu kõrvas?
Mu meeles muistne ohvrihiis,
kus veli velle mõrvas.
Miks õitses ühe ohvriand
ja suitsu sompus teine?
Eks olnud Kainil valmis pand
niisama magus eine?
Kui kajas üle maa ja vee:
„Õnn pole kink, vaid õigus,“
siis leidis kuri meisse tee
ka igas leivalõigus.
Luziferi laulud
1
Su koputusi kuulsin hingeuksel
ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!
Kuid orjata Sind igal veretuksel —
ei iialgi!
Mul küllalt jätkus kõrkust
Su pilgu särapaistel sigatseda,
Su templiharjalt puruks kukkuda,
Su järel hullupööra igatseda
ja siiski hukkuda...
2
Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus
ja vermeisse mind rebivad Su okkad.
Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,
Sa üha kutsuvamas kumas lokkad.
Oo, püha palavik täis riski,
kui palju kaitsetuid Sa lennul surmad!
Kuid alati Sus peitub miski,
mis üles kaalub Eedenigi hurmad.
3
Sa porijõgesid mu rinda valad
ja rangelt käsutad: jää iseendaks!
Raudahelaisse kinnitad mu jalad
ja nõuad, et ma lendaks...
Siis vinguv nuut mu jäsemeile laksas
ja naha säärtelt rebis roosteahel.
Ma karjatasin kuis veel veri jaksas
ning ärkasin — Su peiukäte vahel.
Jumalate hämaras
/1
Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.
Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.
Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.
Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.
Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest’ pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.
2
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid —
naine, kiiktool ja hõbelusikad!
Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.
Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.
3
Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.
Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.
4
Loobumuslättest juues
sa heledam ingleist näid.
Kuid kõrbepühaku kuues
virgad on sigima täid.
Uppuda tähesärra
võib mõnigi märtririst,
kuid olla maa pääl härra
on siiski nooblim vist.
Ja rahakaardile tempel
on enam väärt,
kui kogu inglikrempel
palistav taevaäärt.
5
Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.
Kandes risti eikellegi kasuks,
viimne veri me soonist nõrgus.
Kõigi me piinade tasuks
on paigake põrgus.
Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita — ning elada siiski.
6
Maailma mõttesse usk
on pehme vaid uinujail’ ase.
Meid aga süvenev tusk
magada enam ei lase.
Kuigi me tahe kuum
usu hõlmas unustust otsis —
elu tuum
on trotsis.
Aadete hõljuv tants
vaid liiva me laugesse puhus.
Dogmad on argade kants,
mida ründab juhus.
Keegi ei tea,
mis tasa meis kõigis tärkvel
taga teadvuse lampiderea…
Olgem ärkvel!
7
Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.
Mis äsja veel paistis kindel,
on pühkind stüühhiad julmad.
Langenuid Mõistuse rindel
võib-olla äratavad Ulmad.
Kes leida taas tahab Loojat,
peab unustama palju, palju…
Sest hullus, mis lõhkus me soojad
sulgpesad, tõe vastse on kalju.
8
Meie tahe on hüljata kõige kiuste
hää- ja kurjatundmise vilju.
Üle me uljalt vallanduvi hiuste
paradiisi valgus lööb haljendama hilju.
Meie tahe on uskuda võimatusse,
süüvida kõigi poolt sõimatusse —
kinnistõdedest irdunud oleskellu.
Meie jumal jääb inimkätest voolimata
ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata,
viib tagasi ellu.
9
Mõistuse iginõue:
luua korda meeltega märgatus.
Mu kirg lõi sinna kui kõue-
kärgatus.
Maise mu pagasi
hele pilbastas välk.
Tagasi
on isegi vaadata jälk.
10
Hüljates ehitusindlusi
ma loorbereid maisi ei vaja.
Mõistuse rünnates kindlusi
ma Tahtele vabastan raja.
Tõdede purustades koore
ma tuksleva vallutan tuuma —
ürgnoore
ning igavest kuuma.
11
Tuult jalge alla, taevatuult,
ja mõtetele kotkatiibu!
Maa poripritsmed pühi suult
ja julgelt päikse külge liibu!
Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias — ei see veel ilmu…
Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!