Hoost rautamast veel kuum ja higine,
ta raskel sammul astub üle turu.
Alt mütsi tolkneb juus tal pigine
ja hambais ragiseb veel rauapuru.
Ta huultel iial jutt ei sigine,
söetolm on ammu matnud hinge kuru;
tal' iial hulkuv hoor ei ligine
ja piibu päält talt keegi tuld ei nuru.
Nii möödund kõigest pilgul kinnisel,
ta hetkeks peatub hoone künnisel,
kus juudil tolmund rõivaid ripub varnas.
„Siin pidasin kord oma pulmapeo...“
mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas.
Paaria
1
Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.
Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.
Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.
Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.
* * *
On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
või surnud öös mind jälgib hommikuni
tumm kordnik, vibutades kummikeppi.
2
Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.
Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.
Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.
Laulja
Nii kui vahuse jõe
mürisevad lained,
mis kalju pealta
langevad oru sisse;
nii kui taeva pikne
musta pilvede alla
hirmsasti kärgatab:
nõnda on jooksmas laulu
ilus tuline oja.
Nii kui valguse allikas
seisab austud laulja
oma vendade keske’ella.
Kärgatab pikne —
ja metsad on vait:
laulja on tõstamas
oma hääle, valamas
suusta laulukaste.
Ja tema ümber,
vait kui merekaljud,
rahvad on kuulemaies.
Laul
Jumalaga nüüd, meie maa!
Ei ma nüüd kõnni
Sinu kasemetsadessa,
Kus lilled on õitsemas
Ja laulemas linnud
Ilusti puude varjulla.
Sagedasti istsin
Tasase oja kaldal,
Mõteldes teie pääle,
Mu hallid vanemad!
Sinu halli pääke
Tuleb ikka mu meele
Kui päike õitsemas üles
Kui päikse silm on minemas
Suure Looja sülle,
Armas isakene!
Emakene, vend ja õde,
Teie juure nüüd tulen.
Jumalaga, meie maa,
Ilusam päeva mulle paistab
Hella vanemate majas.
Kuu
Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavust omale otsida?
Kui siin lumises põhjas
ilusa haisoga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:
Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega toreda häälega,
oma rammu ei tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:
Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uiu sisse.
Nõnda inimeste vaim!
Oled sa uius ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!
Miks sa nutad?
Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasked hingevalu,
hellake, ka tunda said?
On sul' Eesti pind ka rääkind,
vaikne öö sul' teada an'd
ennemuistsest rõõmupõlvest,
Kadund õnnest pajatand.
Tõsta pead, õiekene!
Koit on saanud isandaks
oma terad hiilgvalt saadab,
et nad nutu kuivataks!
Kui ta lõunavalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tal' tänu,
õis, siis vastu õhata!
Kodu
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota’’ kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema’’.
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas-
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!