Magaja

Võib-olla, peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.

Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.

Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.

Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.

Valm

Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,
õis puhkes verine ja lihakarva.
Ta krooni valge liblik eksis harva, —
röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.

„Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!“ —
nii sisistasid liiliad rassiraevas.
Uustulnuk aga juured maasse kaevas
ja peenra päästis röövikute mürgist,
mis ammu tõvena ju teisi vaevas.

Nii minu lauleski kunst õiteks muudab
kõik haiguseod, nii hästi kui ta suudab.

Lauliku hommik

1

Jälle vaarun koju
      pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
      eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
      äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
      maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
      virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
      lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
      rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
      veerima mu värsse.

2

Üks hambutu vanapiiga
mind unes tallas ja rõhus.
Kas olen ehk suitsetand liiga,
või on mul ussid kõhus?

On's tükike jahukäkki,
mis magada mind ei lase?
Või äkki
ma salmikuist jälle rase?

Tütarlaps aprillis

Rõõmude vürtsiseid veine
kevad mu rinda kallas.
Hurmas läks päev, aga teine
mustade murede vallas.

Nutuga naeru pooleks
pudeneb igal viivul.
Emba mind, et ma kooleks
lõkkele loitvail tiivul.

Issand, kas iial ei leita
kongi, kus koltun vahaks?
Vahel su peekrisse heita
kihavaid mürke tahaks.

Piinan ja petan sind armus.
Kui aga kihvatad raeva,
tunnen, et raudne su karmus
avab mul seitsmenda taeva.

Haige

1

Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.
Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.
Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,
nii ahastab mus hing ja kipub koju.

Kas vööruses ei koputanud keegi?
Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.
Õhk näole hangub lämmatavalt raske
kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.

Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...
Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
ei anna vabaks kivvi krampund juuri.

Sääl äkki — välk ja pasunate kaja...
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
„Ta sureb! Vett...“ Siis arst ja kanged rohud...
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!

2

Mind rinna vastu enam õnn ei suru,
põu viljatuna närbub armu ihkel.
Mu külge maialt kleepub kärbsepuru
ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.

Siis tuli hingepakk ja maksahaigus ...

Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,
kui juba tubaka- ning õllemaigus
on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?

Pihtimuskilde

1

Ma õnne talumiseks olin
liig mannetu ja nõrk.
Mu pääluus äikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.

Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.

Mul julgust kotkalennuks jätkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.

2

Mu armastus kui epilepsis äge,
kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
Seepärast kõigist olen hüljatu
ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.

Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,
ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.

3

Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, —
su värsid ju kui lapsel saamatud.

Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.

Milleks mulle tiivad…

Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,
kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?

Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,
kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?

Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm,
kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?

Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?
Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.

Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,
et võiks rahu leida kustunute kõrval.

Eleegiliselt

1

Meeletult raiskasin tuulde
      saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
      silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
      säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
      hoida neid enam ei vääri?

2

Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.

Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.

Poeet

Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.

Mu kude kuiv kui tuhk —
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.

Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.

Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.