Sügavamõttelised ja hingelised luuletused

Poeet

Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.

Mu kude kuiv kui tuhk —
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.

Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.

Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.

Orjade koor

1

Suur prohvet, kunas küll viid sa,
Jehoova hingusest kant,
meid eemale orjapiitsa
ja orjaroogade mant?

On kibedad kupjahoobid,
veel kibedam kupjakiit
ja paksu poriga loobit
on iga me uksepiit.

Las halin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks —
pääasi on olla prii.

Egiptuse leib ja humal —
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.

Ta Siinai harjale laskus,
mis tuliallikais keeb,
ja tema seaduste raskus
meid vabaks ja võimsaks teeb.

2

Vajame ahelaid, et neid murda
ikka ning uuest'.
Laps, ära kurda
kasvades välja kallistki kuuest.
Vanaga olgu rahul
raukade meel.
Loomingu pingest kõik liikmed vahul,
noored, me sirgume veel!

Eleegiliselt

1

Meeletult raiskasin tuulde
      saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
      silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
      säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
      hoida neid enam ei vääri?

2

Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.

Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.

Hommik

Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.

Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?

Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.

Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.

Pihtimuskilde

1

Ma õnne talumiseks olin
liig mannetu ja nõrk.
Mu pääluus äikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.

Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.

Mul julgust kotkalennuks jätkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.

2

Mu armastus kui epilepsis äge,
kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
Seepärast kõigist olen hüljatu
ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.

Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,
ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.

3

Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, —
su värsid ju kui lapsel saamatud.

Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.

Paaria

1

Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.

Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.

Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.

Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.

* * *

On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
või surnud öös mind jälgib hommikuni
tumm kordnik, vibutades kummikeppi.

2

Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.

Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.

Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.

Valm

Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,
õis puhkes verine ja lihakarva.
Ta krooni valge liblik eksis harva, —
röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.

„Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!“ —
nii sisistasid liiliad rassiraevas.
Uustulnuk aga juured maasse kaevas
ja peenra päästis röövikute mürgist,
mis ammu tõvena ju teisi vaevas.

Nii minu lauleski kunst õiteks muudab
kõik haiguseod, nii hästi kui ta suudab.

Vana sepp

Hoost rautamast veel kuum ja higine,
ta raskel sammul astub üle turu.
Alt mütsi tolkneb juus tal pigine
ja hambais ragiseb veel rauapuru.

Ta huultel iial jutt ei sigine,
söetolm on ammu matnud hinge kuru;
tal' iial hulkuv hoor ei ligine
ja piibu päält talt keegi tuld ei nuru.

Nii möödund kõigest pilgul kinnisel,
ta hetkeks peatub hoone künnisel,
kus juudil tolmund rõivaid ripub varnas.

„Siin pidasin kord oma pulmapeo...“
mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas.