Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud, Neid kaswatasin oma südames; Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud, Kus elan, laulan oma walguses. Mu hingelilled walged keset igatsusi, Kus surewad kõik ohked tolmused, Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi, Ja pärliks saawad mure tundmused. Mu meelest on, kui oleksin ma toonud Need lilled säält, kus jumaluse maa Nii sala tungides kui säde rändaja — Need lilled nagu unenägu südamesse loonud, Mis nägin kus, ei tea arwata — Nad on kui arm, mis surematust joonud.
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Sügavamõttelised luuletused sobivad hetkedeks, kus soovid lugeda midagi rahulikumat, tõsisemat ja sisukamat. Need ei räägi ainult ühest sündmusest, vaid puudutavad sageli elu, aega, mälestusi, armastust, igatsust, muutumist või inimese sisemaailma. Selline luuletus võib jääda mõtetesse pikemaks ajaks.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab hingelised luuletused, mis aitavad sõnastada tundeid, mida ei ole alati lihtne otse välja öelda. Mõni tekst sobib vaikseks lugemiseks, mõni kaardile kirjutamiseks ja mõni jagamiseks inimesega, kellele soovid midagi tähenduslikumat edasi anda.
Mõttega luuletused võivad olla lühikesed või pikemad, lihtsad või kujundlikumad. Oluline on, et neis oleks tunne, mis kõnetab. Mõnikord piisab ühest reast, et meenutada midagi olulist või vaadata tuttavat olukorda uue nurga alt.
Sellised tekstid sobivad hästi siis, kui tavaline õnnitlus või lihtne sõnum tundub liiga pealiskaudne. Sügavam luuletus võib anda sõnadele rohkem kaalu ning aidata väljendada hoolimist, mõistmist või sisemist rahu.
Kui otsid teksti, mis oleks vaiksem, tundlikum ja veidi mõtlikum, võivad sügavamõttelised luuletused, hingelised luuletused ja mõttega luuletused aidata leida just selle õige sõnastuse. Need sobivad lugemiseks, jagamiseks ja hetkeks, kus sõnadel võiks olla rohkem tähendust.
Üksik põuapilw
Kui walge saar kesk siniläiki wäike, Ta ujub rada laia, lagedat. Kas otsima läks oma hallikat, Wõi mõttes tee, kus kõnnib üksi päike? Ei tea, kas tundnud ema armuläiki, Kas kuulis kätkis laulu walwawat? — Ei tea, kas otsib kadund armsamat, Ei tunne tema, ega enda käiki? Kuis waatan ma su ime silmadesse, Kuis muinasjuttu sulle westaksin, Mis waestelaste nutust tõusis südamesse Kuis sinu rinna naale langeksin Ning wennaks igatsuse walgusesse Sul ennast kõrgel rändel kihlaksin!
Kurbtus
Kõik walged teed, mu walged teed on läinud, Kesk halli udu uppund walged teed! O siduksid weel päikse tulekeed Mind okastikku, mida süda käinud. Mu walged teed kesk walu-lagendikku Mu tundeid mälestustes suudlewad, Weel üksi igatsuse sala päikse-sõnu Mu lauludele kullaks külwawad.
Kodumaa mõte
Kui jään ma õhtul mõttes waatama, Kuis taewa serwal istub rõõmus ämarik, Ta rinnal koit kui õitsew kanarpik, Ja nurm jäänd nurme kõrwal kastes kumama, Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik, Kesk kodu seisan rahwa uue põlwega: Me mullast tõusnud mehed uued sammuma Ja naese uue loonud mõte õnnelik. Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud Kõik teed, kus waen ja pimedus on walitsend, Kus siiski walgus ikka sihiks helisend — Ja õitswa Eesti haige süda tules läinud. Mis walgus kõigest seletand me elule. Mis kaljuks saanud rahwa hingetemplile.
Igatsuse laul
O hing, kas tunned, kuhu surewad Kõik sihita teed? O hing, kas tead, kuhu lõpewad Kõik teeta sihid? Waata mulle silmi, armas otsatus! Waata mulle silmi, minu sõber! Sinu kõne on kui naer saatuseks Minu kurwale küsimise-laulule; Sinu kõne kui nutt kostuseks Minu ärdsele pärimise-mõttele: Midagi ei jõua pärale! Kõik on seotud iseendasse: Meri ja maa, taewas ja päike, Kõik, mis elab ja on — Otsata, lõpmata! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Jumala randadele, walged lagled! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Walguse wainudele, walged purjed! Kõik need tunded kogusin lagledeks Laiale küsimise-lagendikule! Kõik need mõtted punusin purjedeks Lugemata pärimise-paatidele! Sind ma armastan, jumala rand, Kihlatud üheks mere ja päiksega Minu hinge kõrgemaks eneseks Läikide läigiks, helkide helgiks, Koduta igatseda, Üksi igatseda! O, minu kauge, kauge jumala rand! Wiige terwisi, walged lagled! Wiige terwisi, walged purjed! Sinna surewad kõik sihita teed, Sinna lõpewad kõik teeta sihid — Ja laul, see lendab üksi!
Mu mõtted
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tõikade tinase koorma
ees norsates ajavad püsti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tapluse tulise vankri
eest orjatöö kütkesse kisti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil veres posaunide müra
ja silmikuis lõkete pragin.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil punane lakust käib maru
ja kannul neil madude sagin.
Hoi, kostuks nüüd lahingu rima,
nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja sööstuksid võitlusse julma.
Nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja lõhkudes kapjega paasi,
nad sööstuksid sõtta kui pulma.
Eleegia
Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
2
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.
3
Mu rinnal tuiskab ajuliiv,
mu kubemeil ju kuivab rohi.
Pääs hundab tuul ning iga viiv
peost mõtteilt varisemas ohi.
Ja silmad, kust käis tuleneel,
nii tühjalt pöördud vastu taevast...
Mind, Looja, vabasta sest vaevast, —
näed, olen laip, kuid elan veel.
4
Kõik mind laidavad, kuid jumal teab:
ma ei tahaks olla parasiit.
Igavus mul' köie kaela seab
ja ma tõrkumata lahkun siit.
Asjata mind jälgib Kuklux-Klan,
ise kaarnaile ma määran peo.
Poomisköiest saagu talismaan
sellele, kes õigustab mu teo.
5
Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri
sest lõkendab nüüd mu pää.
Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärvärsid
kui rauga fantaasia.
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.
Tõde
Su liha on kui surnud hein,
mis kuivab piibli kaante vahel.
Su märtripalet loorib lein
ja jalus kõmiseb sul ahel.
Ja madu, laskuv tarkuspuust,
su näkku sülgab kahtlushapet...
Oo, lõõskav tõde Looja suust,
mis koltub meis kui vana tapet!