Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Sügavamõttelised luuletused sobivad hetkedeks, kus soovid lugeda midagi rahulikumat, tõsisemat ja sisukamat. Need ei räägi ainult ühest sündmusest, vaid puudutavad sageli elu, aega, mälestusi, armastust, igatsust, muutumist või inimese sisemaailma. Selline luuletus võib jääda mõtetesse pikemaks ajaks.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab hingelised luuletused, mis aitavad sõnastada tundeid, mida ei ole alati lihtne otse välja öelda. Mõni tekst sobib vaikseks lugemiseks, mõni kaardile kirjutamiseks ja mõni jagamiseks inimesega, kellele soovid midagi tähenduslikumat edasi anda.
Mõttega luuletused võivad olla lühikesed või pikemad, lihtsad või kujundlikumad. Oluline on, et neis oleks tunne, mis kõnetab. Mõnikord piisab ühest reast, et meenutada midagi olulist või vaadata tuttavat olukorda uue nurga alt.
Sellised tekstid sobivad hästi siis, kui tavaline õnnitlus või lihtne sõnum tundub liiga pealiskaudne. Sügavam luuletus võib anda sõnadele rohkem kaalu ning aidata väljendada hoolimist, mõistmist või sisemist rahu.
Kui otsid teksti, mis oleks vaiksem, tundlikum ja veidi mõtlikum, võivad sügavamõttelised luuletused, hingelised luuletused ja mõttega luuletused aidata leida just selle õige sõnastuse. Need sobivad lugemiseks, jagamiseks ja hetkeks, kus sõnadel võiks olla rohkem tähendust.
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
2
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.
3
Mu rinnal tuiskab ajuliiv,
mu kubemeil ju kuivab rohi.
Pääs hundab tuul ning iga viiv
peost mõtteilt varisemas ohi.
Ja silmad, kust käis tuleneel,
nii tühjalt pöördud vastu taevast...
Mind, Looja, vabasta sest vaevast, —
näed, olen laip, kuid elan veel.
4
Kõik mind laidavad, kuid jumal teab:
ma ei tahaks olla parasiit.
Igavus mul' köie kaela seab
ja ma tõrkumata lahkun siit.
Asjata mind jälgib Kuklux-Klan,
ise kaarnaile ma määran peo.
Poomisköiest saagu talismaan
sellele, kes õigustab mu teo.
5
Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri
sest lõkendab nüüd mu pää.
Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärvärsid
kui rauga fantaasia.
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.
Tõde
Su liha on kui surnud hein,
mis kuivab piibli kaante vahel.
Su märtripalet loorib lein
ja jalus kõmiseb sul ahel.
Ja madu, laskuv tarkuspuust,
su näkku sülgab kahtlushapet...
Oo, lõõskav tõde Looja suust,
mis koltub meis kui vana tapet!
Haud
Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.
Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastasajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.
Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.
Rabas
1
Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
2
Meid endasse jälle mähib
sooleitsete lämmatav puhk.
Must palavik pilliroos ähib
ja purpurne pilvist vaob tuhk.
Ja sinagi vaevalt siit pääsed,
mu lemmik: meil ühine loos.
Liig valusalt verisääsed
meid ründavad punases roos.
3
Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.
Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.
4
Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane sääl välja keeb mu verest
kui udu mädanevast pilliroost.
Sääl ähmaseks ei-miskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.
5
Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.
Hingab külma põhivesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kustub.
Luziferi laulud
1
Su koputusi kuulsin hingeuksel
ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!
Kuid orjata Sind igal veretuksel —
ei iialgi!
Mul küllalt jätkus kõrkust
Su pilgu särapaistel sigatseda,
Su templiharjalt puruks kukkuda,
Su järel hullupööra igatseda
ja siiski hukkuda...
2
Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus
ja vermeisse mind rebivad Su okkad.
Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,
Sa üha kutsuvamas kumas lokkad.
Oo, püha palavik täis riski,
kui palju kaitsetuid Sa lennul surmad!
Kuid alati Sus peitub miski,
mis üles kaalub Eedenigi hurmad.
3
Sa porijõgesid mu rinda valad
ja rangelt käsutad: jää iseendaks!
Raudahelaisse kinnitad mu jalad
ja nõuad, et ma lendaks...
Siis vinguv nuut mu jäsemeile laksas
ja naha säärtelt rebis roosteahel.
Ma karjatasin kuis veel veri jaksas
ning ärkasin — Su peiukäte vahel.
Vabanemine
Lõid vetesse jumala vitsad
ja rihvale lendas mu vrakk.
Mu südamelt murti pitsat
ja huulilt — punane lakk.
Nii lihast said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.
Aabel ja Kain
Mis võikalt kriiskav lauluviis
lõi kilama mu kõrvas?
Mu meeles muistne ohvrihiis,
kus veli velle mõrvas.
Miks õitses ühe ohvriand
ja suitsu sompus teine?
Eks olnud Kainil valmis pand
niisama magus eine?
Kui kajas üle maa ja vee:
„Õnn pole kink, vaid õigus,“
siis leidis kuri meisse tee
ka igas leivalõigus.
Poeet
Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.
Mu kude kuiv kui tuhk —
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.
Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.
Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.