Laul sellest kaduvast suvest — see on kurbline laul; laul sellest kaduvast elust — see on kurbline laul; närtsivast noorusest laul on kurbline laul; närtsivast voorusest laul on kurblisem laul; — laul sellest langenud vahvast, kurbline laul; laul sellest rusutud rahvast kurblisem laul. jah, sellest loodusesurest kurb on laul ja sellest südamemurest kaebab laul.
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Sügavamõttelised luuletused sobivad hetkedeks, kus soovid lugeda midagi rahulikumat, tõsisemat ja sisukamat. Need ei räägi ainult ühest sündmusest, vaid puudutavad sageli elu, aega, mälestusi, armastust, igatsust, muutumist või inimese sisemaailma. Selline luuletus võib jääda mõtetesse pikemaks ajaks.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab hingelised luuletused, mis aitavad sõnastada tundeid, mida ei ole alati lihtne otse välja öelda. Mõni tekst sobib vaikseks lugemiseks, mõni kaardile kirjutamiseks ja mõni jagamiseks inimesega, kellele soovid midagi tähenduslikumat edasi anda.
Mõttega luuletused võivad olla lühikesed või pikemad, lihtsad või kujundlikumad. Oluline on, et neis oleks tunne, mis kõnetab. Mõnikord piisab ühest reast, et meenutada midagi olulist või vaadata tuttavat olukorda uue nurga alt.
Sellised tekstid sobivad hästi siis, kui tavaline õnnitlus või lihtne sõnum tundub liiga pealiskaudne. Sügavam luuletus võib anda sõnadele rohkem kaalu ning aidata väljendada hoolimist, mõistmist või sisemist rahu.
Kui otsid teksti, mis oleks vaiksem, tundlikum ja veidi mõtlikum, võivad sügavamõttelised luuletused, hingelised luuletused ja mõttega luuletused aidata leida just selle õige sõnastuse. Need sobivad lugemiseks, jagamiseks ja hetkeks, kus sõnadel võiks olla rohkem tähendust.
Üks mälestus
Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda oma hinge kõrguse tunnil: kes leidis kõrgema jumala — ja põlvitas südame sunnil — see põlvitas pühal minutil ise enese hinge ette! Mis otsis ta kaugetel randadel, ta selle sai siit nüüd kätte. Sest kõik, mis suur oli hinge sees, arm võttis vastu selle: ja sääl ta teistkorda kujunes — säält andis ta tagasi jälle. Sest ikka hävitavad jõud, kui võisid kord ühendust tuua: sääl üheks saades suur oli sõud, — suurt võis see silmapilk luua.... — — — — — — — — — — Kes sellel pühal minutil läks elutähest mööda, see kustus, kadus jäljetult, kui täht, mis valgustas ööda.
Vulkan
Ta viskas lõkkeid ülesse: all piinas pitsitus. Kas oli parem pilve all kui ma sees kitsikus? Ta jahtus ära, langes tuhk maa pääle maha. Nii taevani tõusnud kirge näed rämpsuna maas — kivikski kerge!
Teretamine
Argselt astub sinu ette, Eestirahwas, isama, Laulik; usaldab so kätte Lauloannet pakuda. Mis on widewikul hüüdnud Õhto eesti linnuke: Eesti kõrw on kuulnud, pannud Eesti käsi ülesse. Palub: lahkelt wastu wõta Nõdra keele sõnakest! Truuist hingest tuleb tema, Eesti meelest, südamest! Öpik, mine, leia sõbru, Emajõe linnuke! Ja mis südamest tuln'd, mingu Jälle mingu südame!
Noorile tütarlastele
Oh me hirmsad oma liha seen. Päästke ihu, neitsid, päästke hingi: Aelden kui penid käime ringi, Paljastaden jalgu, maha võtten kingi. Olge valmis, seiske kindlad een. Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen. Himumahla jooksvad kuivand suud, Palavlikud silmad ots’vad jälgi. Mõske, neitsid, esivere märgid, Tiirasuse lõhna a’avad ninad järgi. Ragisevad murrun noored luud, Maha murret hää- ja kurjatunde puud. Sütib, sütib himulne pilk. Matke, neitsid, nisad, niuded, nabad; Katke põlved, sääred, jalalabad; Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad: Õnnetust toob iga läinud vilk, Sütta poeb, verre toeb kire karjuv kilk! Oh me hirmsad oma liha seen. Päästke, neitsid, ihu, päästke hingi: Aelden kui penid käime ringi, Paljastaden jalgu, maha võtten kingi. Olge valmis, seiske kindlad een. Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen.
Laul sest jäledast
Nüüd laske märatseda vaid ja surra Ja vandu, saatanlikult hirvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra. Oo, narr, kes usub: ilu siin võib loita, Kui oma elu suudad selleks anda, Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda, Et ülev rõõm ses elus veel võib koita. Oo, elu, virtsamere haisev lokse! Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine! Oo jamps, oo hullumeelne sonimine! Oo, maailm, purjus jumalate okse! Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, Et raipeist haiseks jumalate padu.
Sind surmani
Sind surmani kül tahan, Ma kalliks pidada, Mo õitsew Ee stirada, Mo lehkaw isamaa! Mo Eesti wainud, jöed Ja minu emakeel, Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil weel! Kuis, maa, nii ellast' kannad So lapsi käte peal, Neil annad leiba, katet Ja wiimast aset weel! Tõest, armsam on mull', hinga' So põues, Maarjamaa, Kui wõeral piiril õnnes Ja auus elada! Kuis on so poead wagad, Nii waprad, tugewad! So tütred, nagu lilled Nad õits'wad nägusad! Ja sinu tuul ja päike Sind õitsel hoiawad, Ja kõrge kotka tiiwad, Kuis ellast' katawad! Ja tihti siiski leian So silmis pisarad? – Mo Eestimaa, oh looda: Ka aead muudawad! Meil' tulewased tunnid Weel toowad kinitust! Käi kindlalt! Pea kõrgess'! Aeg annab arutust!
Weel hiilgwad körges
Weel hiilgwad körges taewa külges Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, — Ei armokest ma ennam leia, Kes minnul läikis helledalt. Weel kostab öpik wössandikust Mul körwo halle laulohealt; – Ei temma healt ma ennam kule Mull' wastokostwad waino pealt! Kül ülle ma, kül ülle merre Mind kandis jalg ja laewoke, Kül paljo näggin — unnustasin: Ei sind, mo ainus, ialge! Miks uskusin so selget silma? Ta walletab, ta pettab ka! Miks muutja süddame peal' lootsin? Ei truust ial warjand ta! Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele: Mailm sul olgo koddopaik. Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga Mo orrokenne armas, waik'!
Keik muutnud
Kas üsna melest ärraläinud, Se tund sul üsna unnund, mil Mo körwas koddo punna palgil Sa seisid körge kasse al? Seal hüdis öpik, lilled köik'sid Ni ellaste, kui kulaksid Nad sinno sönnu, tähhed körgelt Kui meie önnest ossa said! Nüüd? Teiseks, teiseks keik on muutnud! Sest sinno südda teiseks läks! Ei laula lind, lil ammo närtsind, Ja tähhede hulk alla läks. „Mikspärrast?“ pärrid sa – oh küssi So omma süddant, armoke, Ja kula! kula! kul ta kostab: „Eks katta mind ka pimme ö?!“
Ei ma jöua
Kässid lindo sa: „Oh tulle Müri wahhel' ellama!“ Kostab ta: „Ei ial jöua, Innimene, sedda ma! Lausa tuule wäel tiwa Pean tõstma, hõiskama Rõmolaulo taewa pole! Priusseta surreks ma!“ Kässid lille sa: „Oh jätta Päikest mahha, ellake!“ Kostab ta: „Ei ial jõua Sedda minna, innime'! Süggawasse põue pean Temma terrad tõmbama! Ehhitab mind, sureks sadab — Päwata pean surrema!“ Kässid südda sa: „Oh muuda Külmaks end, kui talwejä!“ Kostab ta: „Ei ellades ma Sedda jõua! Jalge! Armastus mo üllem warra, Jõudo, rõmo annab ta Ellades, mind wallus trööstib – Surreks armastusseta!“