Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö — Tuul waikis, hingab ainult üksik talu. Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö — Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel, Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel, Kui oleks see mu kõigearmsam walu. Mu meeles õitses kord kui unenäo maa Ja kõlin tõotas mind sinna kanda!... Küll pidin waimutules uueks põlema, Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas Ja tunne lumehelkjat rada tasandas, Et tõusta oma päiksekiire randa. Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal — Sootule tantsust wäsind istun mullas Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal, Mis lumiwalge mõtte lastel antakse, Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale Kui kõlin jumaluse kandle kullas.
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Märgitud
Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud, Kesk äripäewa halli mureteed; Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud, Kuid siiski käsa köitwad sala keed. Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma, Neil kumab püha walgus otsa ees; Ja paistab nendest waikne sära silma, Et süda neil kui tuli hõõgab sees. Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada; Ja kes neist kõige soojem, sügawam, See jättis terwe ilma hinge kustutada Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw. Ja nii nad waikselt surmateele jääwad, Ja kumab püha walgus otsa ees, Ning nende jälgil hinged õitsma läewad, Ning sulab kõik, mis hangund südames.
Mu mõtted
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tõikade tinase koorma
ees norsates ajavad püsti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tapluse tulise vankri
eest orjatöö kütkesse kisti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil veres posaunide müra
ja silmikuis lõkete pragin.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil punane lakust käib maru
ja kannul neil madude sagin.
Hoi, kostuks nüüd lahingu rima,
nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja sööstuksid võitlusse julma.
Nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja lõhkudes kapjega paasi,
nad sööstuksid sõtta kui pulma.
Ristimine
Tuld haaras välgu praksuv süütenöör,
ozooni lõhn mu verre lõikas vahe.
Lõi pragisema tormi kivilõõr
ja maha prahvatas graniitne rahe.
Ränk äiksepilv kui suitsev kivimurd
mu põue põrmuks kallas oma süle.
Ja säält, kus välgust lõhkes taevakurd,
üks pime vari langes minu üle.
Üks kotkas hirmsam kui Meduusa pää
lõi küüned põlevad mu kurnat ajju.
Ta silmist roheline välkus jää
ja rahe peksis tema tiibu laiu.
Ta jäi mu kannule kui paha vaim,
ta marru kihutas mu haiged meeled.
Ja sääl, kus närbus luule habras taim,
nüüd loitvad elutule mustjad keeled.
Järel revolutsiooni
1
On kõrtsikoopad pärani kõik lahti,
vürtspoodnikul ent müügiks puudub leib.
Nüüd viimne tuli löögem elu tahti,
mis ruttu maha käib.
Ministriga joob sinasõprust lurjus
ning õigust ratsapiits
taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
kus poodi viimane patriits.
2
Meil pilvekantsid jäänud haruldaseks,
nad lammutet on haisvaiks orjahüteks.
Me oma kulla vahetanud vaseks
ja mahagonimööbli lõhkund kütteks.
Ja muinaskuningate troonisaalis
nüüd asub trahter, laeni õlleaurus.
Ja kunstimõtet Kölni katedraalis
võib leida vaid veel purjus bakalaurus.
3
Mu pingul närve nagisevail traadel
taas karglevad kõik meelte kirkad klahvid.
Nüüd välja templeist leinarõivas aadel,
sääl täna pidutsegu purjus ahvid!
Aprill, aprill! Taas kire purpurtoogas
ma joon ja märatsen kui Caracalla,
et homme haigena ja reumast loogas,
eelkevadega sõita rentsleist alla!
4
Mu pulss su pulssi tuikab hirmsa jõuga,
sust veremaik mu kurku tõusnud vahe.
Löönd jälle lõkkele mu elutahe,
mis kaua tühjalt lõgistanud lõuga.
Taas kiretõrvikute loitval kumal
mu värsilained veriharjatavad
ja sinu auks, mu puhkiv ebajumal,
„hurraa, hurraa!“ nad kooris karjatavad.
Blasfeemiline ballaad
Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.
Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
röövmõrtsukate karm ja sünge rodu —
kõik vendadena kohtunud on kaagis.
Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
või näljarott, kes näppas tüki leiba, —
kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
kel hoorad ulaelu õpetanud,
kõik pilkajadki, joobnud hüvast õllest,
on oma päevad võllas lõpetanud.
Don Ramon
Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,
säält ta tõime mustas pidutõllas.
Piksevalgel matsime ta maha
kivimurdu, linnamüüri taha.
Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!
Sulaväävlina ta veri soontes kees.
Tema vihakrambes väänlev näomask
aina rohetas kui roostest puret vask.
Tema ninakühm kui surnud juudi küür,
tema rind kui range linnamüür,
linnamüür, mis püstitet on paest.
Kui kord kärkis, lupja kukkus laest.
Jah, sel mehel püsti kurat oli sees,
ei ta kohkunud ka kõrge kohtu ees.
Kirves käes, ta maanteel luuras saaki,
kuigi mõte juba kompas kaaki.
Kui tal' timuk nööri viskas kaela,
kraaksus ta veel, takerdudes paela:
„Vennad hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.
Põmmdi veel üks peer — ja viuhti alla põrgu!“
Vaevalt ütles, kinni kukkus ling,
tõmmust kerest välja lendas hing.
Võimsalt saluteeris talle kõu,
lahti põrus põrgu leekiv õu.
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada su saatust julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.
Eleegia
Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
2
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.
3
Mu rinnal tuiskab ajuliiv,
mu kubemeil ju kuivab rohi.
Pääs hundab tuul ning iga viiv
peost mõtteilt varisemas ohi.
Ja silmad, kust käis tuleneel,
nii tühjalt pöördud vastu taevast...
Mind, Looja, vabasta sest vaevast, —
näed, olen laip, kuid elan veel.
4
Kõik mind laidavad, kuid jumal teab:
ma ei tahaks olla parasiit.
Igavus mul' köie kaela seab
ja ma tõrkumata lahkun siit.
Asjata mind jälgib Kuklux-Klan,
ise kaarnaile ma määran peo.
Poomisköiest saagu talismaan
sellele, kes õigustab mu teo.
5
Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri
sest lõkendab nüüd mu pää.
Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärvärsid
kui rauga fantaasia.
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.