Sügavamõttelised luuletused sobivad hetkedeks, kus soovid lugeda midagi rahulikumat, tõsisemat ja sisukamat. Need ei räägi ainult ühest sündmusest, vaid puudutavad sageli elu, aega, mälestusi, armastust, igatsust, muutumist või inimese sisemaailma. Selline luuletus võib jääda mõtetesse pikemaks ajaks.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab hingelised luuletused, mis aitavad sõnastada tundeid, mida ei ole alati lihtne otse välja öelda. Mõni tekst sobib vaikseks lugemiseks, mõni kaardile kirjutamiseks ja mõni jagamiseks inimesega, kellele soovid midagi tähenduslikumat edasi anda.
Mõttega luuletused võivad olla lühikesed või pikemad, lihtsad või kujundlikumad. Oluline on, et neis oleks tunne, mis kõnetab. Mõnikord piisab ühest reast, et meenutada midagi olulist või vaadata tuttavat olukorda uue nurga alt.
Sellised tekstid sobivad hästi siis, kui tavaline õnnitlus või lihtne sõnum tundub liiga pealiskaudne. Sügavam luuletus võib anda sõnadele rohkem kaalu ning aidata väljendada hoolimist, mõistmist või sisemist rahu.
Kui otsid teksti, mis oleks vaiksem, tundlikum ja veidi mõtlikum, võivad sügavamõttelised luuletused, hingelised luuletused ja mõttega luuletused aidata leida just selle õige sõnastuse. Need sobivad lugemiseks, jagamiseks ja hetkeks, kus sõnadel võiks olla rohkem tähendust.
Mis võimsam saab olla kui tegu
see tegu, mis tehtud siiralt
kui süda on kohal ja armastab
ja hing laulab südamest soojust
Mis parem saaks olla kui voorus
kui elu, mis elatud vapralt
kui hingest on antud parim
ja tehtud on kõik, mis võimalik
Mis suurem on suurest hingest
kui julgust kaitsta on kaitsetut
kui palved on pühamast pühad
ja saatus on sündinud suurusest
Mis vapram on sinu südamest
kui süda on kingitud ära
kui süda elab teise südames
siis miski ei murra teda ära
Autor: Monika Kuzmina
Ilus on olla, kui armastus hinges
Ilus on olla, kui ema on armas
Ilus on olla, kui isa on hea
Ilus on olla, kui siiras on sõber
Ilus on olla, kui teekond on põnev
Ilus on olla, kui lugu on kirev
Ilus on olla, kui meeled on valla
Ilus on olla, kui hinges on sära
Ilus on olla, kui süda on puhas
Ilus on olla, kui elus end tunned
Ilus on olla, kui elu on ilus
Ilus on olla, kui tunned end elus
Autor: Monika Kuzmina
Hingesugulus paistab sealt kaugelt
kuid kõrval on samas ta ka
ehk tunne on alguses võõras
kuid samas on tuttav ju ka
kui hinge suurus on suurtest suurem
ja hingesosin kostab mägedest mööda
siis tunned sa teel tema soojust
sa vaatad ta silmi, näed südant
su süda saab südamest aru
pole miski siis võimatu valu
äkki kõigest saad täpselt sa aru
hingekosutus on tema sõna
ta tegu on justkui su oma
mure hetkega kaob sinu silmist
vallutab vallatult südame rõõm
hingesugulast otsida kaugelt
pole alati vajagi meil
ta istub su hinges seal ammu
ava uksed –
las astub su juurde ta sammu
Autor: Monika Kuzmina
Hea sõna muudab maailma paremaks
Hea süda loob rahu ja rõõmu
Hea hing on hingele hea
Hea süda parandab maailma vead
Hea mõte on maailma algus
Hea pilk sulatab külmunud südame
Hea usk on uskmatu ravi
Hea tegu teeb tugeva targaks
Hea soov on valguse vikerkaar
Hea looming on lootuse allikas
Autor: Monika Kuzmina
Vaadates järgi päikesele
üle laineharjade vahu,
istun ma rannale liivasele,
hinge on tekkinud rahu…
"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb päikeseringe,
öö vaikust on valvamas kuu…"
Laine laksudes liivale puistab
õrna vahtu merevee pealt,
varbad niiskesse liiva ma lükkan,
tunnen, mul olla on hea…
Viimsed kiired on kustumas taamal,
lainte harjadel mängimas need,
vaikselt kaugusesse ma vaatan,
on tunne nii hea minu sees…
"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb päikeseringe,
öö vaikust on valvamas kuu…"
Sind tänan, mu meri ja päike,
et puhata Sinuga saan,
mul tulles oli tunne nii väike,
nüüd hingelt suurena lahkungi taas…
Autor: Tarmo Selter
Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake! Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale. Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake! Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake! Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, — enda jälgil, vahest võiksin ütelda. Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake. Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta. Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma, hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa! Oli arm mul unenägu, laske näha edasi. Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi. Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake! Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale. Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi; ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati. Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, — karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene! Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata, pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda! Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski, rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti! Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine! Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake! Unistasin, muud karjased kõik teevad nii; karjas oli palju aega, aega üleliiagi. — Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake! Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse. Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga: herra tema mõisa külge võttis kavalusega. Kuida asemele anti metsast kehva söödike; kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale! Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega! Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma. Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa! Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata! Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa. Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma. Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust, emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust! Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma: hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama. Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake; tema üle uhab laine — aastasajaid alati! Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka. Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata. Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!
Naised kangast seadvad kambri akna all. Minu mõttekangas hõlju ligidal. Oh mu mõttekangas ilma otsata! Oh mu mõttekangas ilma ääreta! Ükskord oli tema veripunane, oli lumivalge, helesinine. Punane ja valge, taevasinine; südamesse paistsid tähed, päikene. Minu mõttekangas katki kärisend. Tuhatkorda temast süda värisend. Tükid tuule kaudu ümber lendavad. Kartes, õnne tundes, leian räbalad!
Nagu ilusamgi hele hääl mäe koopast kostab koledalt, haua sügavusest haledalt, kui on koolja-koorem pääl: nõnda kustub püham püüegi, nõnda närtsib surematuski, nõnda vaibub selgem tõdegi, sumbub öösse ärdam hüüegi.
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, — kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta! Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, — oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda!
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!