Miks tahad sa maailma Auu, kiitust otsida? Kui pöhk nad pöörwad kõrwa Töest iga tuulega. So oma südant muuda End' pühaks koeaks sa: Sealt arusaamist nõua, Mis kusgilt leia sa. Kui õigust tegid, ärgu Maailma tänu ön Sull' olgo; parem tänu So tegu ise on. So kõrwa ika leidku So wenna häda heal, So süda lahti olgu Ta walul' igal a'al! Ja kui ei keegi aru So hingenutust saa, — Ei pea neid sa pölg'ma, Seepärast wihkama; Üht paika leiad ikka: So oma südamet — Sa, kuhu teistelt kõrwa Wõid peita silmawet. Kui mõistad õiget wiisi Ta sõna kuulata', Ta rikast wara pruki: Tõest, õnsam oled sa Kui rahwa hale meele Ja rõõmukisa al! So südames — seal oled Sa õigel isamaal!
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Sügavamõttelised luuletused sobivad hetkedeks, kus soovid lugeda midagi rahulikumat, tõsisemat ja sisukamat. Need ei räägi ainult ühest sündmusest, vaid puudutavad sageli elu, aega, mälestusi, armastust, igatsust, muutumist või inimese sisemaailma. Selline luuletus võib jääda mõtetesse pikemaks ajaks.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab hingelised luuletused, mis aitavad sõnastada tundeid, mida ei ole alati lihtne otse välja öelda. Mõni tekst sobib vaikseks lugemiseks, mõni kaardile kirjutamiseks ja mõni jagamiseks inimesega, kellele soovid midagi tähenduslikumat edasi anda.
Mõttega luuletused võivad olla lühikesed või pikemad, lihtsad või kujundlikumad. Oluline on, et neis oleks tunne, mis kõnetab. Mõnikord piisab ühest reast, et meenutada midagi olulist või vaadata tuttavat olukorda uue nurga alt.
Sellised tekstid sobivad hästi siis, kui tavaline õnnitlus või lihtne sõnum tundub liiga pealiskaudne. Sügavam luuletus võib anda sõnadele rohkem kaalu ning aidata väljendada hoolimist, mõistmist või sisemist rahu.
Kui otsid teksti, mis oleks vaiksem, tundlikum ja veidi mõtlikum, võivad sügavamõttelised luuletused, hingelised luuletused ja mõttega luuletused aidata leida just selle õige sõnastuse. Need sobivad lugemiseks, jagamiseks ja hetkeks, kus sõnadel võiks olla rohkem tähendust.
Uus ja vana
Ma astsin hommiku õue, tulin meeletult tagasi, kõik end'ne elu surnud, uuest' sündind ma jällegi. Kõik elu, ta oli vangis, oli raudas, ahelas, oli midagi selle vahel, mis põues lainetas. Nii iga päev ma suren, suren alalõpmata ja tuhatkorda süda kokku käänab valuga. Nii igal hommikul ärkan ma uuest' sündinud. Siis uuesti ära suren, uuest' ärkan muudetud.
Weel hiilgwad körges
Weel hiilgwad körges taewa külges Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, — Ei armokest ma ennam leia, Kes minnul läikis helledalt. Weel kostab öpik wössandikust Mul körwo halle laulohealt; – Ei temma healt ma ennam kule Mull' wastokostwad waino pealt! Kül ülle ma, kül ülle merre Mind kandis jalg ja laewoke, Kül paljo näggin — unnustasin: Ei sind, mo ainus, ialge! Miks uskusin so selget silma? Ta walletab, ta pettab ka! Miks muutja süddame peal' lootsin? Ei truust ial warjand ta! Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele: Mailm sul olgo koddopaik. Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga Mo orrokenne armas, waik'!
Keik muutnud
Kas üsna melest ärraläinud, Se tund sul üsna unnund, mil Mo körwas koddo punna palgil Sa seisid körge kasse al? Seal hüdis öpik, lilled köik'sid Ni ellaste, kui kulaksid Nad sinno sönnu, tähhed körgelt Kui meie önnest ossa said! Nüüd? Teiseks, teiseks keik on muutnud! Sest sinno südda teiseks läks! Ei laula lind, lil ammo närtsind, Ja tähhede hulk alla läks. „Mikspärrast?“ pärrid sa – oh küssi So omma süddant, armoke, Ja kula! kula! kul ta kostab: „Eks katta mind ka pimme ö?!“
Ei ma jöua
Kässid lindo sa: „Oh tulle Müri wahhel' ellama!“ Kostab ta: „Ei ial jöua, Innimene, sedda ma! Lausa tuule wäel tiwa Pean tõstma, hõiskama Rõmolaulo taewa pole! Priusseta surreks ma!“ Kässid lille sa: „Oh jätta Päikest mahha, ellake!“ Kostab ta: „Ei ial jõua Sedda minna, innime'! Süggawasse põue pean Temma terrad tõmbama! Ehhitab mind, sureks sadab — Päwata pean surrema!“ Kässid südda sa: „Oh muuda Külmaks end, kui talwejä!“ Kostab ta: „Ei ellades ma Sedda jõua! Jalge! Armastus mo üllem warra, Jõudo, rõmo annab ta Ellades, mind wallus trööstib – Surreks armastusseta!“
Oh armasta!
Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta ni kaua kui sa saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Oh pea hoolt, et sojaks jääb so südda, Et armastust ta hoiab, kannab teal, Ni kaua kui tal armastusses wasto Wõib tuksu mõnni teine südda weel! Ja kes ehk meelt sull' allalisseks annud – Oh mis sa wöid, tal meleheaks te! Tal igga tundi rõõmsaks püa pöörda, Oh ärra kurwasta tend ialge! Ja hoia, hoia omma keelt! Kui ruttu On lahti kurja sõnna siddemed – Oh Jummal, südda kül sul kurja mõtlend, Kuid – teine kaebades käib omma teed! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kui pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Siis pölwili ta risti äre mahha Sa langed, märjad silmad kattad sa, Ei teist nad ial ennam nähha jõua – Kül surnoaea niiske rohhoga. „Oh wata üllewelt mo pissart, kedda „So haua ees nääd nutwad!“ kaebad sa; „Oh anna andeks, et sind kurwastasin, „Ei kurja jo, oh Jummal, mõtlend ma!“ Ei näe, kule ta so sõnna ennam, Ei ial terreta sind armoga, Ei ial su, mis armo sulle näitas, Sull' ütle ennam: „Andeks andsin ma!“ Kül teggi sedda ta, tõest ammo jubba! Oh agga mõnni pallaw pissaras So pärrast, sinno sõnna pärrast langes – Ja nüüd – ta maggab rahhul Issandas! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd!
Issama, usk, rahwas!
So issama, so usk, so rahwas – Kas tunned kusgil kallimat? Kas tead sõnna, mis weel tungi Wõib süddamesse kangemalt? So issama, so usk, so rahwas! Se sinno üllem warrandus Ei ööd sul, päwa melest mingo, Ei õnnes egga õnnetuss'! So issama, so usk, so rahwas! Kui ial aeg on, tulleta' Neid sõnnu mele – nüüd ta tulnud! Nüüd astu ette hoidmatta! Nüüd ärra wässi üllespole Sa üllenda' kät, süddant, meelt! Nüüd ärra jätta troni ette Sa kanda kanget palwe keelt! Mo issama, mo usk, mo rahwas, Mo pühha, kallis emmakeel! Et otsani mo ommaks jääksit', Et hallid juuksed nääks teid weel! Oh armo Jummal, kedda inglid Ja lilled wäljal hüawad: Lass' pri, lass' tru, lass' wagga nähhä Mind surres weel mo issamaad!
Pallu andeks
Kui olled mõnda hinge kurwastanud Ja tornist langeb wagga kellaheal So kõrwo – mõtle, mõtle selle peal: Eks nad ehk surma temmal' kulutanud? Ta järrel minne sa ja palluda Sa ärgo wässigo, et andeks annab! Kui lep'mata sind jalg kord möda kannab Ta haua eest – se piin on otsata!
Hallasta ja kannata
Kui näed kusgil rõhhutud Üht südda, wallust koormatud: Kas süüdlane, kas süta ta: Oh hallasta ja kannata! Waat, mäe otsas kaswawad Ni nored, rõõmsad kassepuud: Kül tihhedad nad, näggusad Ja – ladwad siiski kõwwerad. Ei tea mil, ei kuida sa. Kuid sedda mõistad arwata, Et tulehoog neid wintsutas Ja nende ladwad laggestas. Ni ello meiega just teeb. Ta lõhhub nored süddamed, Neid wõera te peal' känab ta, Mil? Kuida? Sedda näe sa! Kuid musta radda selletad. Sa waikset hawa üksi nääd: Ei, kelle sörm tend hawatas, Kui paljo südda kannatas! Rõõm ühte näggo ikka teal – Wallo käib isse tede peal. Kas süüdlane, kas süta ta: Hing' hallasta ja kannata!
Kindel pohhi
Kaks kaunist wenda tunnen Siin ilmas wibiwad, Kes, kui kõik mu ka kõigub, Kui kaljud seisawad. Ei innimessi ial Nad ärraunnusta, Kui nendest sinna isse Ei hakka lahkuma. Neid tõssidus ja truus Hütakse; kallimast' Sind kattawad, kui ehted Mis kullast, hõbbedast. Kus perres, küllas, linnas Nad asset wöttawad, Ei wärrise seal rahwas, Kui mürid seisawad. Oh tõssidus ja truus, Teid appi hüan ma Mo Eestirahwa tuggiks Ja nurgakiwwiks ka! Oh, et nad teie alla End' warra warjaksid! Siis waenlasel liig kanged Ja targad olleksid! Mo rahwas, wõtta, wõtta Neid kahte sõnna sa Kõik töös ja tallitusses Teejuhhiks lõpmatta! Kui tõssidusse põhjal Sa kodda assutad, Mis truussega kattad – Siis kindlalt ehhitad!