Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud, Kesk äripäewa halli mureteed; Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud, Kuid siiski käsa köitwad sala keed. Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma, Neil kumab püha walgus otsa ees; Ja paistab nendest waikne sära silma, Et süda neil kui tuli hõõgab sees. Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada; Ja kes neist kõige soojem, sügawam, See jättis terwe ilma hinge kustutada Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw. Ja nii nad waikselt surmateele jääwad, Ja kumab püha walgus otsa ees, Ning nende jälgil hinged õitsma läewad, Ning sulab kõik, mis hangund südames.
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Mina
Igawesti wulisew oja olen ma, Igawesti igatsew laulja rändaja. Kus on minu tunde waiksed hallikad, Kuhu merde kustuma mõtted sõuawad? Igawesti pärija helin rändan ma, Oja kahe wahuwa, toitja haruga: Ühes mure juttu loob kurba südame: Pimedus on kuningaks pandud kõigele! Teises rõõm nii läiklewat sära hinge koob: Walgus, walgus wabadust kuldset ühes toob! Rõõmu, mure wulisew oja olen ma, Kahest kokku igatsew laulja rändaja.
Ma tunnen lillesid…
Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud, Neid kaswatasin oma südames; Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud, Kus elan, laulan oma walguses. Mu hingelilled walged keset igatsusi, Kus surewad kõik ohked tolmused, Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi, Ja pärliks saawad mure tundmused. Mu meelest on, kui oleksin ma toonud Need lilled säält, kus jumaluse maa Nii sala tungides kui säde rändaja — Need lilled nagu unenägu südamesse loonud, Mis nägin kus, ei tea arwata — Nad on kui arm, mis surematust joonud.
Üksik põuapilw
Kui walge saar kesk siniläiki wäike, Ta ujub rada laia, lagedat. Kas otsima läks oma hallikat, Wõi mõttes tee, kus kõnnib üksi päike? Ei tea, kas tundnud ema armuläiki, Kas kuulis kätkis laulu walwawat? — Ei tea, kas otsib kadund armsamat, Ei tunne tema, ega enda käiki? Kuis waatan ma su ime silmadesse, Kuis muinasjuttu sulle westaksin, Mis waestelaste nutust tõusis südamesse Kuis sinu rinna naale langeksin Ning wennaks igatsuse walgusesse Sul ennast kõrgel rändel kihlaksin!
Kurbtus
Kõik walged teed, mu walged teed on läinud, Kesk halli udu uppund walged teed! O siduksid weel päikse tulekeed Mind okastikku, mida süda käinud. Mu walged teed kesk walu-lagendikku Mu tundeid mälestustes suudlewad, Weel üksi igatsuse sala päikse-sõnu Mu lauludele kullaks külwawad.
Kodumaa mõte
Kui jään ma õhtul mõttes waatama, Kuis taewa serwal istub rõõmus ämarik, Ta rinnal koit kui õitsew kanarpik, Ja nurm jäänd nurme kõrwal kastes kumama, Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik, Kesk kodu seisan rahwa uue põlwega: Me mullast tõusnud mehed uued sammuma Ja naese uue loonud mõte õnnelik. Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud Kõik teed, kus waen ja pimedus on walitsend, Kus siiski walgus ikka sihiks helisend — Ja õitswa Eesti haige süda tules läinud. Mis walgus kõigest seletand me elule. Mis kaljuks saanud rahwa hingetemplile.
Igatsuse laul
O hing, kas tunned, kuhu surewad Kõik sihita teed? O hing, kas tead, kuhu lõpewad Kõik teeta sihid? Waata mulle silmi, armas otsatus! Waata mulle silmi, minu sõber! Sinu kõne on kui naer saatuseks Minu kurwale küsimise-laulule; Sinu kõne kui nutt kostuseks Minu ärdsele pärimise-mõttele: Midagi ei jõua pärale! Kõik on seotud iseendasse: Meri ja maa, taewas ja päike, Kõik, mis elab ja on — Otsata, lõpmata! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Jumala randadele, walged lagled! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Walguse wainudele, walged purjed! Kõik need tunded kogusin lagledeks Laiale küsimise-lagendikule! Kõik need mõtted punusin purjedeks Lugemata pärimise-paatidele! Sind ma armastan, jumala rand, Kihlatud üheks mere ja päiksega Minu hinge kõrgemaks eneseks Läikide läigiks, helkide helgiks, Koduta igatseda, Üksi igatseda! O, minu kauge, kauge jumala rand! Wiige terwisi, walged lagled! Wiige terwisi, walged purjed! Sinna surewad kõik sihita teed, Sinna lõpewad kõik teeta sihid — Ja laul, see lendab üksi!
Inimene
Üks õnnis minek kujunedes iseendasse, Kui olek lapseks kogu elu saladusele, Et leida oma loomus kõige ilma algust Ning sulatada endast iga asja walgust. Ja siiski walutare hääle, mõru kurnaja, Kõik were sisse uputaja, maru lõhkuja, Et tuhaski weel kaugele jääks õnnis rahu Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu. Üks wõitlus: saagu hangund mullast maigus jällegi, Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi! Nii tõuseb ilm, mis waewleb enda-sünnituses Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.
Öösel
Oma emarinna naale Öö, mu südant paiguta; Oma pimeduse walgust, Rändaja mul juhata. Sinu päikse igatsus Sugulased oleme, Oma mulda sa mind mata, Et ma õitsen sinule.
Wangis
Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul! Mina, see ahel, mina, see kalju, Kuhu mind köitnud seadus nii walju — Mina, ma saagiks kui surutud sul! — Siiski su hämaras rada kui ahetaks, Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks, Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale — Sinna, kus uue saan südame. Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma! Elan su loomu ühes kui kahte, Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte Köitis mind endasse kahele tapelda.