Monika Kuzmina

Päike varjub kuu taha vargsi
kaugelt kostab helisev muusika
kurdi kõrvad heli ei mõista
trellid hinges ei luba ligi
kõrgeid noote ei salli, ei seedi
päästab usk ehk hukkunud hinge
ärkab unistus sügaval sisimas
võitleb julgus avades südameid
laseb päikesel päeva püüda
murrab läbi ta kurjavanglast
lasta maagial maalida muinasjutt
las teos jutustada usust ja unelmast
las laps olla siiras ja südamlik
hing vajab vallatut vikerkaart
värve ja armuvärinat
päike loodud on sisimas särama
ja muusika kaunilt kajama

Autor: Monika Kuzmina

Siis kui ma olin väike ja palusin Jumalat
uskusin, et inglid on olemas
siis kui ma olin väike ja palusin Ema
uskusin, et tingimusteta armastust on päriselt olemas
siis kui ma olin väike ja palusin Isa
et ta oleks unistusteski minu jaoks olemas
siis kui ma olin väike ja palusin Sõpra
uskusin, et vendlus viib vennad võidule
siis kui ma olin väike ja palusin Võõrast
uskusin, et headus on kõigis meis olemas
siis kui ma olin väike ja palusin üksikut Puud
uskusin, et loodus on mina ja mina looduse oma
siis kui ma olin väike ja palusin Sind
uskusin, et sa ei jäta iial mind

Autor: Monika Kuzmina

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
tasa sosistab sõnu
mida kuulma sa peaks

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
ingel peale ei sunni
ta välja ei pressi

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
ingli tiibade puudutus
õrnalt sind paitab

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
sul vaja vaid tunda
ja uskuda tunnet

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
ava meeled ja süda
las tunneb su hing

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
ingli sosinad saadavad
sind teekonnal kõikjal

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
pehmelt valguse poole
su pilku ta aitab

Autor: Monika Kuzmina

Süda leiab hingetee …
Süda läheb üle vee ..
Süda kuuleb vaikuse häält ..
Süda kannab üle mäest …
Süda avab kinnised uksed …
Süda lohutab vaimunuuksed …
Süda kustutab valuread

Autor: Monika Kuzmina

Kõik, mis südant sul nüüd hirmutab
sel astu vastu siis kui vaja
ei ole maailm miski muu
kui koht, kus endale saad jääda truuks
kui jäägitult endalejääd truuks
siis elu lõpul naeratad
ei hirmuta sind lahkuv meel
ei kohuta sind surmakeel
sa ole elus sina-ise
jää endale sa kindlaks lõpuni
ei pea sa kummardama võõrast meest
ei alluma ta halva tahtele
sul väljapääs on olemas
ka siis, kui ümbrus pime on
sa usu ikka endasse
ja astu samme julgelt edasi
ma palvetan su eest
kui hetk sul elus raske on
sa usu, sellest õppida sa saad
üks asi, loodan, sind ei takista
see vihkamise võim, mis takistab
seo lahti ennast tema köitest
ja lase südamesse armastuse vägi
see ainus, mis me hingi päästab
mis annab tiivad meie meeltele
ning avab südame, loob luulet meie keeltele!

Autor: Monika Kuzmina

Sulen silmad, näen liblikaid lendamas
jooksen põllul, mis lilli on täis
eemalt vaatab mind silmapaar hea
mind kalliks ta endale peab

Sulen silmad, näen taevaseid sõpru ma
astun teele, peos saatmas mind ristikhein
minu ingel jääb seekord must maha
sellel teel üksi võidelda tahan

Sulen silmad, näen kappamas hobuseid
hüüan järgi, sest kiirustan minagi
olen teel, mis on pikk ja nii kõle
kuid läbi see käia mul tuleb

Sulen silmad, näen armsamat eemal ma
olen põllul, jään sinna ma lamama
kogu kiirus on kuskile hajunud
ja inglid ei olnudki kadunud

Autor: Monika Kuzmina

Hingesugulus paistab sealt kaugelt
kuid kõrval on samas ta ka
ehk tunne on alguses võõras
kuid samas on tuttav ju ka
kui hinge suurus on suurtest suurem
ja hingesosin kostab mägedest mööda
siis tunned sa teel tema soojust
sa vaatad ta silmi, näed südant
su süda saab südamest aru
pole miski siis võimatu valu
äkki kõigest saad täpselt sa aru
hingekosutus on tema sõna
ta tegu on justkui su oma
mure hetkega kaob sinu silmist
vallutab vallatult südame rõõm
hingesugulast otsida kaugelt
pole alati vajagi meil
ta istub su hinges seal ammu
ava uksed –
las astub su juurde ta sammu

Autor: Monika Kuzmina