Monika Kuzmina

Sa elus väärid väärikust

Kui pead sa liiva alla peita soovid
Ja eluvankri ette hüpata sa proovid
Siis mõtle sellele, kes elus head sul teinud
Ja unusta, kes elu põrguks tein’d
Sa mine ikka sinna, kus ees sul sõber truu
ja hoia usku südames
su elu korda saab ja kõik muu
ei ole vaja põlata
ei pea sa viha pidama
see kõik, mis teel sul takistus
see vajalik ja õpetus
mis siis, kui nukraks kisub meel
ja mõtted muresid on täis
sa vaata ikka hinges veel
seal peidab ennast habras meel
sa paku talle hingetoitu
ja anna lohutust ja lootust
su usk sind vajab
hoia meeles
just sina oled see, kes vajalik
jah, sina oled see, kes tähtis on
ning elus väärib väärikust
sul tee on sirge või ka kõver
see kuulub sulle armas sõber
ei ole vaja peita end
ei ole vaja karta neid
on vaja seista – sirge selg
ja uskuda, et tulevik on hell

Autor: Monika Kuzmina

Kui sul on sõbraks üks intrigaan

Kui sul on sõbraks üks intrigaan
ta salaja sepitseb sõda
ta naudib su valu ja kannatust
ta peidab end kardina taha

Kui sul on sõbraks üks intrigaan
sul miski ei lähe kuis vaja
sa tunnen, et oled nii paha
ja midagi teha ei taha

Kui sul on sõbraks üks intrigaan
siis pisarad enam ei aita
siis vastutust väelist sa vajad
salasepitsust iial ära paita

Kui sul on sõbraks üks intrigaan
tuleb vaadata endale otsa
kas tein’d oled kõik, mida vaja
et kaitstud saaks sinu maja

Autor: Monika Kuzmina

Ühele mehele, kes ajas mind nutma

Keegi ei öelnud
ma armastan sind
keegi ei küsinud
kuidas sul läheb
keegi ei mõelnud
et pisaraid valan
keegi ei kõnetan’d
keegi ei näin’d

Ühel päeva sain vabaks
must rüü langes maha
hing kinni oli valust
kui keegi ei hoolin’d
nutt müristas peas
süda rebenes sees
sa palusid vabandust
kuid polnudki süüdi

Ei oska ma öelda
kuis toimis see vägi
sa tulid mu juurde
tegid hingele pai
sa olid mu kõrval
ja lasid mul nutta
mind tundsid sa päriselt
sain tundma sind ma

Ma vaatan, kuis räägid
hing rõkkab mul rõõmust
ma tunnen su suurust
su seltsid on hea
ma teen sulle kõne
palun hoia sa end
sa ajad mind nutma
kui endast ei hooli

Autor: Monika Kuzmina

Palun põlvini maas

Palun peatu viivuks
palun vaata mind
palun ole mulle hea
annan kõik, mida tean
ja heaks ma pean

Palun armasta mind
nagu armastan sind
las lendavad inglid
tiivad kannavad meid
ma ei karda neid teid

Palun kirge ja kannatust
ma annaks end ära
ära viska mind ära
mu keha põleb valust
et hoida saaks sind

Palun pisarad silmis
palun põlvili maas
palun, nii et on valus
uhkus ammu on kadun’d
siiski langevad tähed

Palun ühtainust pilku
palun siirust ja südan’t
sa vaatad must üle
anun korra ma veel
ja palun lahkuda teelt …

Autor: Monika Kuzmina

Kui seljataha vaadates näed musta muru maha jäämas

Jõuluõhtu eel meid kõiki lumi rõõmustab
hing vajab jõulupüha puhtust
ja südamesse hingesoojust
meil kõigil õigus oodata on uut
ja võimalust, et vanast paremaks me saame
kui seljataha vaadates näed musta muru maha jäämas
tead isegi, et süü vaid sinu enda hingel on
üks pool meis kõigis käratab, süüdi tema või hoopis keegi muu
me muru maismaal rohelusest rõkkab alati
mis saab me jumalikkus varjata – me arvame
sa tegelikult tead ju südames
et ise kodus värised ja kokku varised
seal miski eest sa peitu ju ei poe
ja vaenlaseks sa ise endal saad – ei keegi muu
kuis saata ära vana vigane
ja vastu võtta uus, mis kõigist parem on
sul võimalus on varnast võtta ju
vaid südamest sa soovima pead paremat
ning ennast muutma – veidi paremaks
sest väiksest muutusest su südames
saab alguse – uus, ilus, suur
see ilu oled parem sina
su puhtam-suurem süda
armastus
ei miski muu

Autor: Monika Kuzmina