Mo issama on minno arm, Kel süddant annud ma, Sull' laulan ma, mo üllem õn, Mo õitsew Eestima! So wallo süddames mul keeb, So ön ja rõõm mind rõõmsaks teeb, Mo issama! Mo issama on minno arm. Ei tedda jätta ma, Ja peaks sadda surma ma Sepärrast surrema! Kas laimab wõera kaddedus, Sa siiski ellad süddames, Mo issama! Mo issama on minno arm, Ja tahhan puhkada, So rüppe heidan unnele, Mo pühha Eestima! So linnud und mull' laulawad, Mo põrmust lilled õitsetad, Mo issama!
Lydia Koidula
Lydia Koidula luuletused.
Kindel pohhi
Kaks kaunist wenda tunnen Siin ilmas wibiwad, Kes, kui kõik mu ka kõigub, Kui kaljud seisawad. Ei innimessi ial Nad ärraunnusta, Kui nendest sinna isse Ei hakka lahkuma. Neid tõssidus ja truus Hütakse; kallimast' Sind kattawad, kui ehted Mis kullast, hõbbedast. Kus perres, küllas, linnas Nad asset wöttawad, Ei wärrise seal rahwas, Kui mürid seisawad. Oh tõssidus ja truus, Teid appi hüan ma Mo Eestirahwa tuggiks Ja nurgakiwwiks ka! Oh, et nad teie alla End' warra warjaksid! Siis waenlasel liig kanged Ja targad olleksid! Mo rahwas, wõtta, wõtta Neid kahte sõnna sa Kõik töös ja tallitusses Teejuhhiks lõpmatta! Kui tõssidusse põhjal Sa kodda assutad, Mis truussega kattad – Siis kindlalt ehhitad!
Nad on mo armokest pannud
Nad on mo armokest pannud Kül musta kirstusse, Nad isse on palweid teinud Ja laulnud laulusi. Ja nimme seadsid, ja risti Kus tarku sönnu peal, Nad haua äre, ja kaeb'sid, Ja waatsid kurjalt mo peal'. Ja minna? Mo arm, ei tulnud Mul sönna, laulo suust, – Ei rohke silmapissar Neil' näitnud kurwastust; Mo rindus agga ristid Sull' iggawest seisawad! Sull' surnolaulo nut'wad Mo süddame pissarad!
Pitkalt kigub padikene
Pitkalt kigub padikene Möda jõgge eddase – Mõttes padi ärel istun, Watan mahha laendesse. Pealt kül hiilgwad, päwa paiste Armsaste neid kullatab, Kuldne wessi ellal wisil Allapol' mind melitab. Agga kül ma tedda tunnen! Pealt ni kenna, wagga ta: Al ta pohhi surma, waewa, Kolledust saab warjama. Jõggi, nago armokene, Nago Tio olled sa: Se ka mõistab naeratada, Ellast', armsast melita'. Ärra ussu, ärra ussu Wagga silmanäggo sa – Wallusalt oh pärrast tunned, Kuis ta mõistnud walleta'!
Sind surmani
Sind surmani kül tahan, Ma kalliks pidada, Mo õitsew Ee stirada, Mo lehkaw isamaa! Mo Eesti wainud, jöed Ja minu emakeel, Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil weel! Kuis, maa, nii ellast' kannad So lapsi käte peal, Neil annad leiba, katet Ja wiimast aset weel! Tõest, armsam on mull', hinga' So põues, Maarjamaa, Kui wõeral piiril õnnes Ja auus elada! Kuis on so poead wagad, Nii waprad, tugewad! So tütred, nagu lilled Nad õits'wad nägusad! Ja sinu tuul ja päike Sind õitsel hoiawad, Ja kõrge kotka tiiwad, Kuis ellast' katawad! Ja tihti siiski leian So silmis pisarad? – Mo Eestimaa, oh looda: Ka aead muudawad! Meil' tulewased tunnid Weel toowad kinitust! Käi kindlalt! Pea kõrgess'! Aeg annab arutust!
Öhtorahho
Pääw loja läin'd, ö eddeneb, Nüüd waikseks nöm ning maantee jääb Ja öhtorahho sadab ta Keik päwakärra maggama. Mets waikseks jääb ja orroke, Keik linnud ammo wagguse, Waat, lilleke ning allikas On unnenäggo näggemas. Ta langeb kaste üllewelt Ja tolmo wöttab körre pealt, Ja ehhatähhe kullasilm Sind terretab, waikne mailm! Sind terretab, kui tahhaks ta Sull', leinaw südda, üttelda: „Jä wait ka, ärra nutta sa, „Jä wait ja uinu maggama!“
Te lahti!
Te lahti, arm, nüüd omma süddant, Waat, tulnud jälle kewwade, Ja temma terrad, õied, laulud Meid terretawad ueste. Te lahti, arm, ka omma süddant, Külm, lummi kaob päwa eest: Lass' armo päikest sullatada Ka külmad hangud süddamest! Te lahti, arm, ka omma süddant, Noor tuul kõik hüab õitsele: Lass' tõusta rinna põhjast õilmed Ka, armoõilmed üllesse. Te lahti, arm, ka omma süddant, Waat kuida lomus tõttada Kõik püab, enne talwe külma Täit suwwerõmo maitsema! Oh kas siis süddant üksi tahhad Wait jätta, tuimaks, armoke? Oh soenda tend, ellul' süta. Te lahti, lahti süddame!
Mo issama, nad ollid matnud
Mo issama, nad ollid matnud Sind raske, musta kattega, – Muud hawatud mapinnast tõusnud, Kui werrelilled, õitsema. Ja ahhelas sa ennast wäänsid, Ja orjaikkes ohkasid, – Ja waikseks, waiksemaks siis läksid – Siis unnesurma hingasid! Kuussadda aastad lend'sid möda, Ei ellotähti annud sa — Kuid immelikkult kõndis, tassa Üks muistne jut weel ülle ma: Kuis enne pri so rahwas olnud, Kord Kalewide wapper kond, Ja kuida omma põhja pinnal Kord Eestirahwas pessitand. Ja kus so pissar mahhalanged, Sealt laulud tõusid üllesse, Ja taewa linnud rääksid, pilwed, So wallust teine teisele; Ja tuuled kõnned wasto wõtsid, Neid kandsid põhja pirile, Kõrg' kiwwihonest sisse tung'sid Nad ühhe issa süddame. Üks sõnna läbbi ilma kõllas Et õnnes hõisk'wad miljonid: „Ma tahhan, et pri minno rahwas –“ Ja orjaikked langesid!! Pri omma pinnalt jälle leiad Nüüd Eestirahwa pessakest Ja õitsew Eestima, sa hüad: „Au Aleksandril' iggawest!“
So priust ollid matnud
So priust ollid matnud Nad, pühha issama, So kube enda wahhel Nad wõtsid jaggada; Ja ädikast sull' andsid Nad suhho, seadisid So haua äre hoidjad – Siis rahhus hingasid. Ja kaugelt seisid kartes So lapsed walloga – Ei sõnnaga nad julgend So haual' astuda. Sest pitser olli pantud Ta peale wäggewast Ja õues õitses öse – Ei nähtud tähhekest. Waat – ellokoide tõuseb – So haua ärele Üks ingel astub äkkilt: „Nüüd tõuse üllesse!“ Ja surmakiwwi wereb, Koit särrab, naeratab – Noor prius walges rides, Mailm, sind terretab! Ja passunad ja kandlid Tal' wasto hõiskawad, Ja rõmoperlid silmas Tend wastowõttawad! Ja „Hosianna!“ kõllab So läbbi, issama – „Sind armo Jummal, kiitgem! „Sa wõtsid hallasta'!“
Ma ollen mo armokest näinud
Ma ollen mo armokest näinud, mo kenna armo ma, — Oh lomus, kuis hüad ja laulad, Kuis hiilgad ja öitsed sa! Miks, taewas, ni selgelt sa sinnad? Kust, päike, sa illo töid? Mo Tio silmist kumbgi Wist omma läiget jöid! Miks körre peal ni lahkelt Õis, püad naerataa'? Oh, ammo ni öitsew polle, Kui temma näggo, sa! Ja heal tal paljo armsam, Kui löo, sul pilwedes, Kui tassakest' mull' ütleb: „Ma pean sind süddames.“ Mind terretab keik rahwas, Ni lahkelt nikkutab, Kui tahhaksid keik öölda: „Sinno ön meid römustab.“ Mo südda öiskab ja laulab Kui lind seal oksa peal Ja sedda teeb mo pöues Keik armo ja önne heal!