Öues armsast linnud laulsid, Maggama nüüd jänud nad, Tiwa alla pead matsid, Pessas ellast uinuwad. Luhhalt hüab üksi weel Rohhotirtso helle heal — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Õues armsast lilleöied Nikkutawad körre peal, Maggawad, ku paistel hing'wad, Maggust und nad näwad teal. Õunapu ka uinistab, Õits'waid oksi ligutab — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Unni tulleb uddojälgil, Läbbi akna watab ta, Kas ehk lapsoksed weel kusgil Üllewel peaks ollema. Kus neid leiab ärkselt, seal Tassa heidab kulmo peal' — Lapsoke, sest heida sa. Rahhulist ka hingama!
Lydia Koidula
Pallu andeks
Kui olled mõnda hinge kurwastanud Ja tornist langeb wagga kellaheal So kõrwo – mõtle, mõtle selle peal: Eks nad ehk surma temmal' kulutanud? Ta järrel minne sa ja palluda Sa ärgo wässigo, et andeks annab! Kui lep'mata sind jalg kord möda kannab Ta haua eest – se piin on otsata!
Head ööd
Nüüd head ööd, mo armoke, ja magga rahhoga! Kel kodda taewas, inglid sind keik wötgo kaitseda, Ja saatgo und so kulmo peal' Ni ellaste, ni tassa teal. Nüüd head ööd, mo armoke, ja nägo unnes sa, Kuis, ehk kül, kaugel, hoiad mind so armopaeldega, Kuis südda sinnus üksine Ta lööb ja tuksub pääw ja ö! Kül öpik hüab wössades, ku paistab wagguse, Ta helle läige ullatab so waikse kambrisse, Sull' toob mo polest head ööd – Ma könnin üksi kauget teed!
Kassepu
Kassepu, sa üksi seisad, Seisad, lagge lehtedest, Kassepu, sa nago unnes Kastet sadad okste seest. Wihma kombel mahhalangeb Ta, kui nuttupissarad – Kassepu, kas sa ehk mele Noruss' päiwi tulletad? – Tulletasid tundi mele, Mil sa nuppu aeasid, Mil sa lotusses ja hirmus Kewwadet weel otasid; Nore tule tiiw siis sinno Illo wälja melitas, Õiega ta õhko täites Tänno andsid naerates. Nago neio noruss' ehtes Seisid mõttes, illus sa..... Ja so lehte wahhel wõtsid Taewa lauljad pessita'; Önnega so oksi täitsid, Sureks said, – siis lendasid Omma teed – siis tormid tullid: Paljaks, pu, sind risusid! Torm ja tuul ja wihmahogud Norelt wõtwad kinnita': Wannadusses waewa towad, Raske, oh, neid kannata'! Ja sull' mele tullid päwad. Kus weel päike hiilgas teal, – Kus so halja okste warjult Kostis karjalaste heal – – Kassepu, siis nago unnes Kastet mahhakõiksid sa: Et sa silmawet wist nutsid Arwasin ma sallaja.
Üht eestilaulo
Mo issamaalt kaugel, kus sündinud, Kus armopissart ma wallanud: Siin lilled kannawad öilmeid ka — Üht eestilaulo neil' laulan ma! Mo issamaalt kaugel: seal kumawad Ka koidopilwed, – kuis särrawad! Pääw löunel läigib siin, öhtal ka – Üht eestilaulo tal' laulan ma! Mo issamaalt kaugel: siin lendawad Ka linnud, pilwed! Oh önsad nad! Teil pea kas nähha ehk koddo ka? Üht eestilaulo neil' laulan ma! Laul kuhho sa töttad? – Kas teada mul? Hing, hing, kus sa wibid? – Oh tean kül. Mo Eestima, Eestima! Pääw ei ö Laul, nut ja mötte sealt taggane!
Kui öis mis õitseb heinamaal
Kui õis mis õitseb heinamaal On minno armoke, Mo armoke on nago laul Mis täidab süddame! Ni kenna olled, neio sa, – Kui suur mo armastus! Sind, kunni wolab wessi weel, Ma hoian süddames! Sind, kunni kaljo pohjatab Ja päike hiilgab teal, Ja kõrge taewas sinnatab, Sind hüab minno heal! Ja kaoks kaljo, wessi, pääw Ja taewa sinni ka – Sind, minno õn, sind iggawest Ma wõttaks armasta'! Jä Jummalaga! Kuiwata So silmad, armoke! Kas sadda pennikoormat ma – Kord pöran taggase!
Uus rahho
Ta jälle kewwadine illo koob Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk; Ta jälle pissarast ja päwast loob Mailma ueks taewa armoöhk. Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud, Ta seisab lotuss' rides nurme peal, Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud, Tal jälle hüab helle tännoheal! Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad, Noor suwweöhk keik murred unnustab; Mo südda, on kui nurme rohhopösad: Noor päike nored öied öitsetab. Ja tungib ka mo öiskamisse sekka Weel süggaw ohkaminne sallaja — Eks siis ka läbbi kewwadise öhha Kord kahhoemma laulo kule sa?
Isse tahtsid
Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja! Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma. Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste: Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase! Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga? Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga? Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest, Mis punna palgilt aeas ja rahho süddamest! Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, – Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' – Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –
Näed körged pilwed
Näed körged pilwed lendwad Tule tiwul ülle ma — Nendega ma sowiks söita, Sinno jure lendada! Tunned tule kerget öhko Omma ümber mängiwad – Minno hinge iggatsussed Kaugelt siis sind hüawad! Päwal sinno pole palla Sowiminne ullatab, Öse mötte, meel ja südda Unnes sinno kujo nääb. Agga sam jo mulla pinnal Juurdub, paika leiab ta: Ei sind jöua pilwe ruttul, Tule tiwul terreta'. Nödder sönna, ta siis olgo Tunnistusseks, neio sul. Et mo üllem mötte, warra Olled öhtul, hommikul!
Hallasta ja kannata
Kui näed kusgil rõhhutud Üht südda, wallust koormatud: Kas süüdlane, kas süta ta: Oh hallasta ja kannata! Waat, mäe otsas kaswawad Ni nored, rõõmsad kassepuud: Kül tihhedad nad, näggusad Ja – ladwad siiski kõwwerad. Ei tea mil, ei kuida sa. Kuid sedda mõistad arwata, Et tulehoog neid wintsutas Ja nende ladwad laggestas. Ni ello meiega just teeb. Ta lõhhub nored süddamed, Neid wõera te peal' känab ta, Mil? Kuida? Sedda näe sa! Kuid musta radda selletad. Sa waikset hawa üksi nääd: Ei, kelle sörm tend hawatas, Kui paljo südda kannatas! Rõõm ühte näggo ikka teal – Wallo käib isse tede peal. Kas süüdlane, kas süta ta: Hing' hallasta ja kannata!