Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.
Luuletused hooaegadest
Üks märtsi hommik udune
Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja poolesringis kaugele käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa — mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all, kurb, kidur põõsas kurdab teel — mis muremõte tal?
Hommik
Ju karjane lääb karjaga: till tall! must kirjak kõige ees, till tall! ka kostab metsa sees ja vastab niit ja karjamaa. Ju kõlab läbi hommiku üks pasun eemal: tu, tu, tu! Jõe ääres aurab lokkav hein, siit tagapool mets, mäesein, kust läheb linnatee ja kaob puude vahele — just nagu tänav silmale. Sääl tuleb naaber koormaga ja süütab piibu põlema. Käis veskil. Valgel kübaral käib mölder veskitiiva all. Kuid väljal kõnnib põllumees, muld muhe, must tal jalge ees — ja ennäe! seeme kukub ka.
Suine tuul
Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt, tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas, hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi, siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku. Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus, kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis. 1896. Kuis hällib ja kiigub metsa äär, kuis õõtsub ja puhub tuul suine, kuis lilledest lainetab heinamaa käär siin mängib Lämmeküne. Ja juuniõhk ja juunituul, ja algav videvikjume, ja õilmed kõik puhes õilmekuul, pilv taeva all pehme ja sume.
Põhja reis
Jää sisse kinni jäänud on põhja piiril laev. Ei enam teda siit lahti saa inimlik vaev. Ja laevameeste liikmed on külmast kangenud. Jää, lumi igavesed — kõik lootus langenud.
Sügise
Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine; jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline sammet, üksik metsatee: pedak heleroheline, kask kuldkollane: Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse.
Oh kanarpik, oh lilleke
Oh kanarpik, oh lilleke, nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, oh lilleke! Oh kanarpik, oh lilleke, mind kurbtus rõhub rängasti: sääl arm, sääl surm, sääl sügise su silm nii taevasinine — oh lilleke!
Lehed lang’sid
Tuulehoog lõi vetesse, lehed lang'sid laintesse: lained olid tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise. See oli hää mu südamel: sääl olid tunded tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise.
Külm
Mets härmatises surnuvaik, koit idas veripunane, Lehk põhjast — tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab, hunt, põder, metskits ägavad. Puu väriseb... siis naksatab — külm plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik... kõik metsapaik... koit idas veripunane...
Tuisk
Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm, mu mõtte tuleb vaimuilm: tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa. ✻ Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää.