Sügis täna meile tuli,
ootamata hommikuni,
nüüd siis varsti jälle me
lehtedeski möllame,
olles sügisvärvilised,
väiksed, suured inimesed.
Autor: Tarmo Selter
Luuletused hooaegadest
Sügis
Vihmas, tuules lendab lehti,
päikest pole näha.
Mis küll lehtedega tehti?
Värvitigi ära!
Mõne nädalaga kuldseks
muutumas me õu,
külma näpistusi tundes
alla kukkus õun.
Sügis vaikselt, tasa-tasa,
pugemas on põue,
luues värve tunnetega
meie oma õue…
Autor: Tarmo Selter
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
Autor: Tarmo Selter
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää…
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed…
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele…
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see…
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees…
Autor: Tarmo Selter
Laps ootab ema
Lumemütsid on katnud maa
sügislehed on langenud puudelt
värvid peitnud end looduse põue
inglid tulnud on taevast me õue
Lumeinglid valvavad lapsi
laste kilkeid on täis kogu õu
lumehelbeid neil täis suu ja silmad
lapsi üldse ei heiduta ilmad
Uisuväljak on pimedaks jäänud
üksi laps istub uisuväljal
pühib pisara põselt – avab silmad
näeb inglit, kes valgust süütab õrnalt
Nii istub see laps – ootab ema
kes tuleks ja kallistaks teda
igal õhtul suleb seal silmad
ootan’d talve nii kaua on tema
Teab – ema ei jätnutki teda
ingliks hakkaski jääväljal tema
nii kohtuvad laps ja ta ema
igal talvel seal külmal jääväljal
Nii kohtuvad laps ja ta ema
igal talvel seal külmal jääväljal …
Autor: Monika Kuzmina
Siis kui ma laulud olin ära põletanud
Tuisk jookseb võidu tuisuga, ja tume taevas, tume maa: nii armas, armas mulle ta, silm paremat ei kannata. Ja väli must ja murelik, siin vanemate minevik: kuussada aastat läinud ta, ei ainust tähte näha saa. Kuussada aastat läinud ta, ei ainust tähte näha saa: nii armas, armas mulle ta, meel paremat et kannata!
Lilleleid
Küll on ilus lilleleid! Naerateleb päikserind. Lilleleidja kenam neid — lilled on nad mõlemad, päiksepaistel põlevad, hüüdvad vastu: vaatke mind!
Tallinnas
On üle linna udu, ja udu on välja teel, — nii tihe, tume udu, just nagu minu meel. Ja, vana kants, sa seisad nii piiratud ududest, kui keeksid hämar ja udu kõik välja sinu seest.
Koidul on kõnesid palju
Koidul on kõnesid palju, tähtedel tarkusi tuhandeid, tuuledes haiguserohtu, lilledes hädadel' ohtu, südamele magusaid sidemeid, mälestusepidemeid: kellel nii palju on aitajaid veel?
Kevade lähenemine
Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.