Luuletused hooaegadest

Sügis

Vihmas, tuules lendab lehti,
päikest pole näha.
Mis küll lehtedega tehti?
Värvitigi ära!

Mõne nädalaga kuldseks
muutumas me õu,
külma näpistusi tundes
alla kukkus õun.

Sügis vaikselt, tasa-tasa,
pugemas on põue,
luues värve tunnetega
meie oma õue…

Autor: Tarmo Selter

Kevad tuli

On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.

Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.

Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"

Autor: Tarmo Selter

Kevad

Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää…

Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed…

Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele…

Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see…

Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees…

Autor: Tarmo Selter

Laps ootab ema

Lumemütsid on katnud maa
sügislehed on langenud puudelt
värvid peitnud end looduse põue
inglid tulnud on taevast me õue

Lumeinglid valvavad lapsi
laste kilkeid on täis kogu õu
lumehelbeid neil täis suu ja silmad
lapsi üldse ei heiduta ilmad

Uisuväljak on pimedaks jäänud
üksi laps istub uisuväljal
pühib pisara põselt – avab silmad
näeb inglit, kes valgust süütab õrnalt

Nii istub see laps – ootab ema
kes tuleks ja kallistaks teda
igal õhtul suleb seal silmad
ootan’d talve nii kaua on tema

Teab – ema ei jätnutki teda
ingliks hakkaski jääväljal tema
nii kohtuvad laps ja ta ema
igal talvel seal külmal jääväljal

Nii kohtuvad laps ja ta ema
igal talvel seal külmal jääväljal …

Autor: Monika Kuzmina

Tuisk

Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa:
üksteise ette tõttavad,
üksteist nad maha jätavad.

Ma vaatan, kuni väsib silm,
mu mõtte tuleb vaimuilm:
tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa.

✻

Need lumelained väljal,
nad on nii armsad, hääd,
kui süda on tusas ja palav,
nad jahutavad pääd.

Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks läheb pää;
jah isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.

Talvine tihane

Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!

Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!

Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jäen neid vaatama:
mõtlen ma: Tuli ta:
lahtistel tiibadel lennuga —
teine ka!

Siis kui ma laulud olin ära põletanud

Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ja tume taevas, tume maa:
nii armas, armas mulle ta,
silm paremat ei kannata.

Ja väli must ja murelik,
siin vanemate minevik:
kuussada aastat läinud ta,
ei ainust tähte näha saa.

Kuussada aastat läinud ta,
ei ainust tähte näha saa:
nii armas, armas mulle ta,
meel paremat et kannata!