Luuletused hooaegadest

Sügis

Vihmas, tuules lendab lehti,
päikest pole näha.
Mis küll lehtedega tehti?
Värvitigi ära!

Mõne nädalaga kuldseks
muutumas me õu,
külma näpistusi tundes
alla kukkus õun.

Sügis vaikselt, tasa-tasa,
pugemas on põue,
luues värve tunnetega
meie oma õue…

Autor: Tarmo Selter

Kevad tuli

On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.

Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.

Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"

Autor: Tarmo Selter

Kevad

Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää…

Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed…

Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele…

Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see…

Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees…

Autor: Tarmo Selter

Laps ootab ema

Lumemütsid on katnud maa
sügislehed on langenud puudelt
värvid peitnud end looduse põue
inglid tulnud on taevast me õue

Lumeinglid valvavad lapsi
laste kilkeid on täis kogu õu
lumehelbeid neil täis suu ja silmad
lapsi üldse ei heiduta ilmad

Uisuväljak on pimedaks jäänud
üksi laps istub uisuväljal
pühib pisara põselt – avab silmad
näeb inglit, kes valgust süütab õrnalt

Nii istub see laps – ootab ema
kes tuleks ja kallistaks teda
igal õhtul suleb seal silmad
ootan’d talve nii kaua on tema

Teab – ema ei jätnutki teda
ingliks hakkaski jääväljal tema
nii kohtuvad laps ja ta ema
igal talvel seal külmal jääväljal

Nii kohtuvad laps ja ta ema
igal talvel seal külmal jääväljal …

Autor: Monika Kuzmina

Hommik

Ju karjane lääb karjaga:
till tall! must kirjak kõige ees,
till tall! ka kostab metsa sees
ja vastab niit ja karjamaa.

Ju kõlab läbi hommiku
üks pasun eemal: tu, tu, tu!
Jõe ääres aurab lokkav hein,
siit tagapool mets, mäesein,
kust läheb linnatee
ja kaob puude vahele —

just nagu tänav silmale.
Sääl tuleb naaber koormaga
ja süütab piibu põlema.
Käis veskil.

Valgel kübaral
käib mölder veskitiiva all.

Kuid väljal kõnnib põllumees,
muld muhe, must tal jalge ees —
ja ennäe! seeme kukub ka.

Suine tuul

Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,
tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,
hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,
siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.
Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,
kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.
1896.

Kuis hällib ja kiigub metsa äär,
kuis õõtsub ja puhub tuul suine,
kuis lilledest lainetab heinamaa käär
siin mängib Lämmeküne.

Ja juuniõhk ja juunituul,
ja algav videvikjume,
ja õilmed kõik puhes õilmekuul,
pilv taeva all pehme ja sume.