Oh sõbrad, ei lase ma öelda, et oleks nii haige ma. Ja et ma terve oleks — ma seda ei ütlegi ka. Ma olen nõnda terve, et rahvas kõik minu ees, kes nõnda vigane, haige — enda vigu näeb minu sees.
Luuletused elust
Üks mälestus
Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda oma hinge kõrguse tunnil: kes leidis kõrgema jumala — ja põlvitas südame sunnil — see põlvitas pühal minutil ise enese hinge ette! Mis otsis ta kaugetel randadel, ta selle sai siit nüüd kätte. Sest kõik, mis suur oli hinge sees, arm võttis vastu selle: ja sääl ta teistkorda kujunes — säält andis ta tagasi jälle. Sest ikka hävitavad jõud, kui võisid kord ühendust tuua: sääl üheks saades suur oli sõud, — suurt võis see silmapilk luua.... — — — — — — — — — — Kes sellel pühal minutil läks elutähest mööda, see kustus, kadus jäljetult, kui täht, mis valgustas ööda.
Must lagi on meie toal
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, — kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta! Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, — oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda!
Uus ja vana
Ma astsin hommiku õue, tulin meeletult tagasi, kõik end'ne elu surnud, uuest' sündind ma jällegi. Kõik elu, ta oli vangis, oli raudas, ahelas, oli midagi selle vahel, mis põues lainetas. Nii iga päev ma suren, suren alalõpmata ja tuhatkorda süda kokku käänab valuga. Nii igal hommikul ärkan ma uuest' sündinud. Siis uuesti ära suren, uuest' ärkan muudetud.
Rukki vihud rehe all
Puhtal põrandal, puhta rehe all uudisvihud nad ahet ootavad. Vaikus pühalik raskeis vihkudes, kuldseis kõrredes puhtal põrandal. Puhtal põrandal, puhta rehe all rahu pühalik, mõte vihkudes... Küll nad mõtlevad, kuidas vanake valgejuuksene, seemne kukutas. Vaga meelega, vaikse sooviga: õnne talule, õnne majale — õnne pojale, pojapojale, pojalastele ikka, igavest'!
Keik muutnud
Kas üsna melest ärraläinud, Se tund sul üsna unnund, mil Mo körwas koddo punna palgil Sa seisid körge kasse al? Seal hüdis öpik, lilled köik'sid Ni ellaste, kui kulaksid Nad sinno sönnu, tähhed körgelt Kui meie önnest ossa said! Nüüd? Teiseks, teiseks keik on muutnud! Sest sinno südda teiseks läks! Ei laula lind, lil ammo närtsind, Ja tähhede hulk alla läks. „Mikspärrast?“ pärrid sa – oh küssi So omma süddant, armoke, Ja kula! kula! kul ta kostab: „Eks katta mind ka pimme ö?!“
Kui päwa kärra aega
Kui päwa kärra aega Ei ann'd sull' palwele, Siis asto pimme's õue Ja wata üllesse: Waat, waggusi nad hiilg'wad Ja waatwad üllewelt, Sind terratawad tähhed Kui Issa silmad sealt. Ni päwad, kuud, ni aastad Neid näggid üllewel, Ni päwad, kuud ja aastad Neid näwad hiilgwad weel. Kuis annab se sull' jõudo, Kui ühhes silmaga Sa tähtis taewa pole Wõid süddant üllenda'! Se kässi, kes neid seadis, Et korra möda nad Kõrg' taewa lautussel Seal lendwad, pirawad: Se wäggew kässi hoiab Ka mind siin mulla peal; – Tal kuulda ingli kannel – Ja pessas linno heal. Ma tean: ta – kas päwal Mind kärra kurwastab – Kord waikset õhtorahho Mull' koddo walmistab. Ja rindus süddant tassa Heal püab waigista': „Hing, kannata ja ota – „Sa pörad koeo ka!“
Eleegia
Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.
Vaenlane
Ta valmis rabalaugaste all
ja rõske uduna kleepus puisse.
Kord säras ta põllul kui sügishall,
kord reumana puges raukade luisse.
Ta naeruna klirises reetja suus
ja kiskus krampi kadeda lõusta.
Ta embuses lumiseks muutub juus
ja keegi, ei keegi ei suuda säält tõusta.
Ta pilk meid läbib kui halvatushoog
ja tekitab ajudes verevalgu.
Kõik meie püüded on pilliroog,
mis murdub mannetuna ta jalgu.
Surmatants
Rooste sööb väljale unustet sahka.
Keldreist õuele valguvad rotid.
Tänavail õgivad üksteist nahka
tuldsülitavad robotid.
Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.
Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid.
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.
Purjus prohvet ent rabamas polkat
punasel pulbritünnil,
et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
uute maailmade sünnil.