Ma lille sideme võtaks — sind köidaks sellega, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa! Ma taeva sina võtaks, võtaks päikese särava, võtaks eha, võtaks koidu — sind köidaks sellega. Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse, aususe ka, ja köidaks sellega ühte sind, kallis kodumaa. Ja vere sideme võtaks, võtaks venna südame ma — ja köidaks sellega ühte sind, õnnetu Eestimaa!
Juhan Liiv
Juhan Liivi luuletused.
Sina ja mina
Mu ees on surm, ma tunnen ta vina. Ja säälpool on nurm, kus õitsed sina. Küll ilus on nurm, kus õitsed sina. Mu ees aga surm, ma tunnen ta vina.
Läänemere lained
Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, nii kaua koputame me kivi kaldasse. Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, ja rauad käsist ja jalust sull' lõikavad lihasse. Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, nii kaua koputame su unustud rannale.
Las’ lapsed teevad
Las' lapsed teevad targemalt, meil omiks päeviks sedagi! Nii öeldi enne, öeldaks nüüd — ei avita see kedagi. Sest lastel sama vabandus ja nõrkus nüüd kui ennegi. Ja tõotatud Messias on tulemisel alati. Sest lastel nõnda samuti on isaisailt pärandus: kõik nende eksitused veel ja endi eksiv noorusmeel.
Mu ilus kullakene
Mu ilus kullakene, mis mõtled nüüd jälle sa? Pääd kumardad armsast' alla ja naeratad salaja. Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad ja mehele tahad sa.
Lained, kuhu te tõtate
Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? Meresse meie tõttame, tantsime kuldse päikese ees taeva ääre all sinades, kadudes uduvinades.
Kes meeldida tahab
Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja — tänama! Peab kandma lõpmata palju veel, peab tundma, kuidas tal murdub meel, peab kumardama kulla eel — peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei taha, ei meelita ta, ei taha, ei taha, ei tahagi ta! Vaid külmalt elugi pakub ka — tal enesel katsutaks meeldida! Ja jääb ta nüüdki veel muutmata, ta tõe-armastus puut'mata, üks peab nüüd kahest sündima: ta peab nüüd tõusma ehk langema!
Üks mälestus
Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda oma hinge kõrguse tunnil: kes leidis kõrgema jumala — ja põlvitas südame sunnil — see põlvitas pühal minutil ise enese hinge ette! Mis otsis ta kaugetel randadel, ta selle sai siit nüüd kätte. Sest kõik, mis suur oli hinge sees, arm võttis vastu selle: ja sääl ta teistkorda kujunes — säält andis ta tagasi jälle. Sest ikka hävitavad jõud, kui võisid kord ühendust tuua: sääl üheks saades suur oli sõud, — suurt võis see silmapilk luua.... — — — — — — — — — — Kes sellel pühal minutil läks elutähest mööda, see kustus, kadus jäljetult, kui täht, mis valgustas ööda.
Põhja reis
Jää sisse kinni jäänud on põhja piiril laev. Ei enam teda siit lahti saa inimlik vaev. Ja laevameeste liikmed on külmast kangenud. Jää, lumi igavesed — kõik lootus langenud.
Kiil
Kiil kasvab kapsale alla ja kaalikale kiil; kui liig palju vihma ehk kuiva, kasvab mõlematele kiil. Kiil kasvab kaalikal' alla ja ajalehele kiil, ja ajale kiil kasvab alla ja kirjandusele kiil. See kiil on viha ja mõru, ei lastele kõlba ta, ei kõlba ka vanadele, pääd uimastab üksinda. On kiilisid igal ajal, on kiilisid alati. Kuid ainult kiilid meil ikka — ei kaalikaid kunagi!