Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.
Juhan Liiv
Hellenlane ja perslane
Maalt välja aetud, eksind kõrbe rajal, siit leidis perslane ta lõuna ajal. „Sull' isamaa on olnud kohtus äge: nüüd juhi Hellasesse kuninglikku väge.” „Kui õhtust tõuseb päev: siis koju sõidan, kui lõunast: siis ma Hellast teile võidan.” „Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra, ma olen greeklane — mind lase nõnda surra!”
Üks suu
Üks suu, nii vana kui mullake; ja mõttis nägu, nii vagune. Ja mõttis nägu, nii aus ta; nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane, nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake!
Üks märtsi hommik udune
Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja poolesringis kaugele käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa — mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all, kurb, kidur põõsas kurdab teel — mis muremõte tal?
Kui tume ka kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka sa soovide siniranda. Täht süttib ehk taevas su üle veel, lill tärkab su haua pinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast — ja liigub ja loob ja lehvitab ja kaunid radasid rajab, su rahva koda see ehitab ja põlvest põlveni kajab.