Jää sisse kinni jäänud on põhja piiril laev. Ei enam teda siit lahti saa inimlik vaev. Ja laevameeste liikmed on külmast kangenud. Jää, lumi igavesed — kõik lootus langenud.
Juhan Liiv
Kiil
Kiil kasvab kapsale alla ja kaalikale kiil; kui liig palju vihma ehk kuiva, kasvab mõlematele kiil. Kiil kasvab kaalikal' alla ja ajalehele kiil, ja ajale kiil kasvab alla ja kirjandusele kiil. See kiil on viha ja mõru, ei lastele kõlba ta, ei kõlba ka vanadele, pääd uimastab üksinda. On kiilisid igal ajal, on kiilisid alati. Kuid ainult kiilid meil ikka — ei kaalikaid kunagi!
Vulkan
Ta viskas lõkkeid ülesse: all piinas pitsitus. Kas oli parem pilve all kui ma sees kitsikus? Ta jahtus ära, langes tuhk maa pääle maha. Nii taevani tõusnud kirge näed rämpsuna maas — kivikski kerge!
Merehädaline
Laev eksind põhja merele, ta mehed meresse langend — üle jäänud on üksainuke, külmast sellegi käed kanged. Ei laeva jõua ta juhtida, pool omapääd luusib see veedel. Ei laeva jõua ta juhtida, laev sõuab juhuse teedel. Siis lõuna poole pöörab sõit kui puhub põhjatuul — ah väike, väike seegi võit, ei rammu tüüripuul. Laev uitab ümber omapääd, laev uitab ümber umbkaudu ja leiab vett ja leiab jääd, ja laine lõhub laudu. Kui aga puhub lõunatuul, toibub mees tüüripingil, käed püsiksid nüüd tüüripuul, keerd-ülesanne on lõunatuul tingil: Sest kuhu veab tee? Just kaugele põhja sisse! Veab otse surma südame Lõuna soe tuulekene.
Laul sellest kaduvast
Laul sellest kaduvast suvest — see on kurbline laul; laul sellest kaduvast elust — see on kurbline laul; närtsivast noorusest laul on kurbline laul; närtsivast voorusest laul on kurblisem laul; — laul sellest langenud vahvast, kurbline laul; laul sellest rusutud rahvast kurblisem laul. jah, sellest loodusesurest kurb on laul ja sellest südamemurest kaebab laul.
Sa tulid
Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, su komme — valgust täis. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid sa. Sa tulid nagu päikene, ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame — ja kadusid kui päikene öö musta hõlmasse.
Sügise
Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine; jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline sammet, üksik metsatee: pedak heleroheline, kask kuldkollane: Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse.
Öösse ära kadus
Öösse ära kadus vanker vurinal, udu sisse, tee pääl, tähtis taeva all. Ühes ära kadus minu süda ka. vankri vurinaga sõitis minema.
Oh kanarpik, oh lilleke
Oh kanarpik, oh lilleke, nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, oh lilleke! Oh kanarpik, oh lilleke, mind kurbtus rõhub rängasti: sääl arm, sääl surm, sääl sügise su silm nii taevasinine — oh lilleke!
Must lagi on meie toal
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, — kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta! Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, — oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda!