Üks laevuke lääb üle vee, lääb üle vee ja lainete. Kui valge luik kaob üle vee, kaob üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — läks üle vee ja lainete. Silm kaugele käib üle vee, käib üle vee ja lainete. Ei laineke ei kõnele mul üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — on üle vee ja lainete!
eestiluule
Läänemere lained
Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, nii kaua koputame me kivi kaldasse. Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, ja rauad käsist ja jalust sull' lõikavad lihasse. Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, nii kaua koputame su unustud rannale.
Lained, kuhu te tõtate
Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? Meresse meie tõttame, tantsime kuldse päikese ees taeva ääre all sinades, kadudes uduvinades.
Põhja reis
Jää sisse kinni jäänud on põhja piiril laev. Ei enam teda siit lahti saa inimlik vaev. Ja laevameeste liikmed on külmast kangenud. Jää, lumi igavesed — kõik lootus langenud.
Merehädaline
Laev eksind põhja merele, ta mehed meresse langend — üle jäänud on üksainuke, külmast sellegi käed kanged. Ei laeva jõua ta juhtida, pool omapääd luusib see veedel. Ei laeva jõua ta juhtida, laev sõuab juhuse teedel. Siis lõuna poole pöörab sõit kui puhub põhjatuul — ah väike, väike seegi võit, ei rammu tüüripuul. Laev uitab ümber omapääd, laev uitab ümber umbkaudu ja leiab vett ja leiab jääd, ja laine lõhub laudu. Kui aga puhub lõunatuul, toibub mees tüüripingil, käed püsiksid nüüd tüüripuul, keerd-ülesanne on lõunatuul tingil: Sest kuhu veab tee? Just kaugele põhja sisse! Veab otse surma südame Lõuna soe tuulekene.
Sügise
Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine; jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline sammet, üksik metsatee: pedak heleroheline, kask kuldkollane: Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse.
Looda!
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
Pühapääwa kellad
Ei ma jöua ial meelest Seda tundi unusta'. Mil sind, neiu, minu õnne, Esimist kord' nägin ma. Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid Kellad püha koeale, Nagu rahu kuulutada Tahaks kõige ilmale. Pühapääwa päike hiilgas Kõik'wais rohukõrredes, Waga kirikule käia Hulka lahkelt teretas. Nende keskel käis üks neiu. Käisid sina, armuke, Waga näust paistsid mulle Sini silmad südame. Ei ma tea, mis on rääkind Õpetaja kantsli peal — Pidin ikka jälle waatma Sinu armast nägu seal. Pääwa, ööse nüüd mul kau Sinu kuju silma eest: Pühapääwa kellad wiinud Kõik mo rahu südamest!
So oma südant
Miks tahad sa maailma Auu, kiitust otsida? Kui pöhk nad pöörwad kõrwa Töest iga tuulega. So oma südant muuda End' pühaks koeaks sa: Sealt arusaamist nõua, Mis kusgilt leia sa. Kui õigust tegid, ärgu Maailma tänu ön Sull' olgo; parem tänu So tegu ise on. So kõrwa ika leidku So wenna häda heal, So süda lahti olgu Ta walul' igal a'al! Ja kui ei keegi aru So hingenutust saa, — Ei pea neid sa pölg'ma, Seepärast wihkama; Üht paika leiad ikka: So oma südamet — Sa, kuhu teistelt kõrwa Wõid peita silmawet. Kui mõistad õiget wiisi Ta sõna kuulata', Ta rikast wara pruki: Tõest, õnsam oled sa Kui rahwa hale meele Ja rõõmukisa al! So südames — seal oled Sa õigel isamaal!
Oh räägi!
„Oh räägi, lind puuoksal: kas „Peig tuleb tagasi?“ Ma lendan üle metsa, maa, Kül suwe wirk on kaduma — Arm muudab peagi. „Mull' wasta, jõgi: peiuke, „Kas tuleb koeu ta?“ Laen laenet aeab meresse, Pääw aeab pääwa — arwage Wõib armu uskuda. „Sa rohukõrs maapinna peal, „Kas ümber pöörab ta?“ Mind tuulewägi laeneta, Pea üless', ala wintsutab – Aeg teeb ni armuga. Ja nut mul oli weerema Jo walmis silmasse — Seal tungis köbin rõõmuga Mo kurwa kõrwu: „Tere sa! „Nüüd tere, armuke!“