eestiluule

Kui teele veereb palju kive
sind saadavad mustad linnud
su elu veereb mägedest alla
ja kuristik ees vaatab vastu

Tõsta pea, vaata taevasse kaua
kuula südant, mille kaja on põhjatu
las hing räägib seda, mis päris
tunne meeltes, mis sügaval peidus

Hinga korraks sa sügavalt sisse
maitse õnne, mis peidus on hetkes
miks otsid sa kallist ja kauget
su väärus on toanurga peeglis

Sind miski ju ilmsi ei murra
su hingele valu ei tee
su keha võib haiget küll saada
kuid hing hõljub surmastki mööda

Vaata taevasse kaua ja veelgi
las linnusulg teenib su peeglit
las mägedest saab sulle vari
õigluse hääl olgu sinu sees vali

Autor: Monika Kuzmina

Kui istud kastis kinni sa
ja vaatad taevast alla maad
kõik maal nii väike tundub sul
ka kardinate taga ainult muld
ei näe sa pilvepiiri taga inglit
kes sala sosistab sul kauneid sõnu
ei taju päikest sõbra südames
kes vaikides teeb lauluviisi mõrust
ei tunne armastust, kui sõnu pole
veel oma teatritükki vead
ei usu igatsust, kui teda pole
kuid omandiks sa kõiki pead
kui relvaks vihkamine, vaen ja valu
ka teiste vikerkaart ei talu
ei muutu enne miskit sinu elus
kui armastuse teed sa valust

Autor: Monika Kuzmina

Kui elu mõte on olla parem
alusta teistest palju varem
tee kõik, mis tegema pead
ja paranda tehtud vead

Kui elu mõte on luua head
siis heast mõtlema pead
kurjusel elus ei tohiks teha ruumi
elu heaks sa ise vaid tuunid

Kui elu mõte on koguda hetki
reisi ees ära löö ette risti
tee kõike, mis pähe tuleb
mine sinna, kus süda läheb

Kui elu mõte on elu ise
puudub keegi, kes poob ja käseb
lase hingel lennelda vabalt
nii elu mõtte sa tabad

Autor: Monika Kuzmina