eestiluule

Las teos jutustab usust ja unelmast

Päike varjub kuu taha vargsi
kaugelt kostab helisev muusika
kurdi kõrvad heli ei mõista
trellid hinges ei luba ligi
kõrgeid noote ei salli, ei seedi
päästab usk ehk hukkunud hinge
ärkab unistus sügaval sisimas
võitleb julgus avades südameid
laseb päikesel päeva püüda
murrab läbi ta kurjavanglast
lasta maagial maalida muinasjutt
las teos jutustada usust ja unelmast
las laps olla siiras ja südamlik
hing vajab vallatut vikerkaart
värve ja armuvärinat
päike loodud on sisimas särama
ja muusika kaunilt kajama

Autor: Monika Kuzmina

Kuidas luua head

Pidin õppima uuesti
ikka ja jälle
kes ma siis olen
ja mida siin teen

Pidin õppima uuesti
ikka ja jälle
armastust uut
ja paljugi muud

Pidin õppima uuesti
ikka ja jälle
kuidas lasta minna
ja leinata

Pidin õppima uuesti
ikka ja jälle
kuidas olla mina
kui puudud sina

Pidin õppima uuesti
ikka ja jälle
kuidas avada silmad
ja süda

Pidin õppima uuesti
ikka ja jälle
kuidas kukkudes tõusta
eetikat tagasi nõuda

Pidin õppima uuesti
ikka ja jälle
kuidas luua head
ja parandada vead

Autor: Monika Kuzmina

Kui ma palvetasin

Siis kui ma olin väike ja palusin Jumalat
uskusin, et inglid on olemas
siis kui ma olin väike ja palusin Ema
uskusin, et tingimusteta armastust on päriselt olemas
siis kui ma olin väike ja palusin Isa
et ta oleks unistusteski minu jaoks olemas
siis kui ma olin väike ja palusin Sõpra
uskusin, et vendlus viib vennad võidule
siis kui ma olin väike ja palusin Võõrast
uskusin, et headus on kõigis meis olemas
siis kui ma olin väike ja palusin üksikut Puud
uskusin, et loodus on mina ja mina looduse oma
siis kui ma olin väike ja palusin Sind
uskusin, et sa ei jäta iial mind

Autor: Monika Kuzmina

Kui ingel sul koputab uksele vaikselt

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
tasa sosistab sõnu
mida kuulma sa peaks

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
ingel peale ei sunni
ta välja ei pressi

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
ingli tiibade puudutus
õrnalt sind paitab

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
sul vaja vaid tunda
ja uskuda tunnet

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
ava meeled ja süda
las tunneb su hing

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
ingli sosinad saadavad
sind teekonnal kõikjal

Kui ingel sul koputab
uksele vaikselt
pehmelt valguse poole
su pilku ta aitab

Autor: Monika Kuzmina

Kõik, mis südant sul nüüd hirmutab

Kõik, mis südant sul nüüd hirmutab
sel astu vastu siis kui vaja
ei ole maailm miski muu
kui koht, kus endale saad jääda truuks
kui jäägitult endalejääd truuks
siis elu lõpul naeratad
ei hirmuta sind lahkuv meel
ei kohuta sind surmakeel
sa ole elus sina-ise
jää endale sa kindlaks lõpuni
ei pea sa kummardama võõrast meest
ei alluma ta halva tahtele
sul väljapääs on olemas
ka siis, kui ümbrus pime on
sa usu ikka endasse
ja astu samme julgelt edasi
ma palvetan su eest
kui hetk sul elus raske on
sa usu, sellest õppida sa saad
üks asi, loodan, sind ei takista
see vihkamise võim, mis takistab
seo lahti ennast tema köitest
ja lase südamesse armastuse vägi
see ainus, mis me hingi päästab
mis annab tiivad meie meeltele
ning avab südame, loob luulet meie keeltele!

Autor: Monika Kuzmina

Käi ikka mööda oma teed

Sa mine sinna
kuhu Sinu tee Sind viib
Sa ära pelga radu
mida käima oled loodud

Su tee on õige
ära pelga kukkumist ja kive teel
Su selg on sirge
kui Su rajal tõde teepeal on

Mul lase minna
kui minema ma olen loodud
Sa ära küsi, milline on minu tee
mu tee saab selgeks siis, kui olen teel

Kui Sinu tee on saatus sulle loon’d
Sa kõnni ikka mööda oma vaimset rada
mis sest, et oledki Sa vahel eksin’d rajalt
Sul täna võimalus on jälle olla oma teel

Mu elus kõik on selgeks saamas
mul hinges rõkkamas on rõõmus laps
mu isa, kes Sa oled taevas
mind ikka vaata, hoia õigel teel
mu ema kallis, kes Sa andsid mulle elu
ma tänan Sind, Sa oled püha mul

Ilma sündimisest saati
ma olen justkui eksind õigel teel
mu teel on olnud kive, kände, künkaid ka
kuid täna enam see ei loe

Ma lähen sinna
kuhu minu tee mind viib
ega põlga ära radu
mida käima olen loodud

Mu tee on õige
ei pelga kukkumist, ei kive teel
mu selg on sirge
kui mu rajal tõde teepeal on

Autor: Monika Kuzmina