eestiluule

Palun põlvini maas

Palun peatu viivuks
palun vaata mind
palun ole mulle hea
annan kõik, mida tean
ja heaks ma pean

Palun armasta mind
nagu armastan sind
las lendavad inglid
tiivad kannavad meid
ma ei karda neid teid

Palun kirge ja kannatust
ma annaks end ära
ära viska mind ära
mu keha põleb valust
et hoida saaks sind

Palun pisarad silmis
palun põlvili maas
palun, nii et on valus
uhkus ammu on kadun’d
siiski langevad tähed

Palun ühtainust pilku
palun siirust ja südan’t
sa vaatad must üle
anun korra ma veel
ja palun lahkuda teelt …

Autor: Monika Kuzmina

Goodbye

Me kohtusime korra veel
sel õhtul kui olin kirikuteel
Laulunoodid helisesid mu sees
Ja valmis polnud nägema Sind veel
Sa kingi üle andsid mul.
Pilgu keerasid Sa ruttu mult.
Korra embasid Sa mind
siis jalge alt Sul kadus pind
Ruttu lahkusid Sa,
nägema rohkem me ei pea
Hüüdsin järele „ Goodbye „
Ja nii see lugu läbi sai

Autor: Helen Paukson

Minu ämm

Mul oli hea ämm,
Särav, terane ja ärgas,
Headust temast välja kiirgas.

Kõigega ta oli kursis,
Uudiseid ta analüüsis.

Taevatähed selged temal
Mõtteid jagas sellel teemal

Helistas ta mulle ikka,
Et teha kõneõhtut, pikka

Süda oli tal soe,
Kõigile alati toeks.

Hoidsin raskel ajal ta kätt
Taskus pisaraist märg taskurätt

Head teed,
kord kohtume me

Autor: Helen Paukson

Hüvasti

Ütlesid, et meil kaunis lugu,
Miks ma muudan ajalugu.
Kuid Sind ma ei usu,
Valed tulevad sul kergelt suhu.
Minu jaoks on kõik läinud,
Sest silmad liiga palju näinud.
Pisarad on otsa saanud,
Tunded sellest üle keenud
Sinust olen eemaldunud
Sulle ütlen,
hüvasti, kergesti…
liigun nüüd edasi

Autor: Helen Paukson

Sinuta

Mäletan seda hommikut
Kui mind üksi jätsid
Nägin su musta pesuhunnikut
Ja hoiakut, ülbikut
Kaalusin lahkuminekut,
tundsin hirmu metsikut,
ei söönud ma päevi viis
ning mu elus oli kriis.
Aitas edasi mind vaid usk,
Et meelest läheb see tusk.
Olen palju paremat väärt
Ja elu on sinutagi elamist väärt

Autor: Helen Paukson

Kui seljataha vaadates näed musta muru maha jäämas

Jõuluõhtu eel meid kõiki lumi rõõmustab
hing vajab jõulupüha puhtust
ja südamesse hingesoojust
meil kõigil õigus oodata on uut
ja võimalust, et vanast paremaks me saame
kui seljataha vaadates näed musta muru maha jäämas
tead isegi, et süü vaid sinu enda hingel on
üks pool meis kõigis käratab, süüdi tema või hoopis keegi muu
me muru maismaal rohelusest rõkkab alati
mis saab me jumalikkus varjata – me arvame
sa tegelikult tead ju südames
et ise kodus värised ja kokku varised
seal miski eest sa peitu ju ei poe
ja vaenlaseks sa ise endal saad – ei keegi muu
kuis saata ära vana vigane
ja vastu võtta uus, mis kõigist parem on
sul võimalus on varnast võtta ju
vaid südamest sa soovima pead paremat
ning ennast muutma – veidi paremaks
sest väiksest muutusest su südames
saab alguse – uus, ilus, suur
see ilu oled parem sina
su puhtam-suurem süda
armastus
ei miski muu

Autor: Monika Kuzmina