Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha, Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta, Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha, Matta iseennastki iseendasse waikima. Keset kullaseid lehti... Kui ilus on walmide reas Nõnda käia ja mullale andeks langeda, Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata. Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis, Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis, Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees. Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus, Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.
igatsus
Mina
Igawesti wulisew oja olen ma, Igawesti igatsew laulja rändaja. Kus on minu tunde waiksed hallikad, Kuhu merde kustuma mõtted sõuawad? Igawesti pärija helin rändan ma, Oja kahe wahuwa, toitja haruga: Ühes mure juttu loob kurba südame: Pimedus on kuningaks pandud kõigele! Teises rõõm nii läiklewat sära hinge koob: Walgus, walgus wabadust kuldset ühes toob! Rõõmu, mure wulisew oja olen ma, Kahest kokku igatsew laulja rändaja.
Ma tunnen lillesid…
Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud, Neid kaswatasin oma südames; Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud, Kus elan, laulan oma walguses. Mu hingelilled walged keset igatsusi, Kus surewad kõik ohked tolmused, Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi, Ja pärliks saawad mure tundmused. Mu meelest on, kui oleksin ma toonud Need lilled säält, kus jumaluse maa Nii sala tungides kui säde rändaja — Need lilled nagu unenägu südamesse loonud, Mis nägin kus, ei tea arwata — Nad on kui arm, mis surematust joonud.
Igatsuse-lill
Kus wiibid? Terwitusi toowad sinult tuuled! Kus õitsed nagu taewas sinine? Kõik kõneleb siin sinust üksine! Su igatsuses kõik on wõrsund minu luuled! Su kuma nagu sala laulu hinges kuuled Ja kaod ohwriks iseendasse, Kus rada kitsas, kare kaljutee — Ja surematause lille otswad huuled. Kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene! Kus õitsed minu hingewara ainukene? Ma laulan sulle üksi otsi-teel. Ja kuigi rändan tuhat aastat weel, Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel, Mu walgus, sinilill, mu kullakene.
Nõmme-hallik
Su hinge põhjas tuksub mere sära, Täis sügawusi õndsaid saari loob, Kuid harwa tõstlemise helki kaob, Kui arm ehk halli udu ajab ära. Su tasaduses ikka kellakumin; Nii terwitusi rändajale toob, Kes päiksekiirtes aina janu joob, Mis kutsub, kutsub nagu nõmme sumin. Su juures nagu leidnud oleks randa, Kus pidi rändamine lõppema. Kus oleks ohwriks kõike wõinud anda, Mis teedel koormas korjus salaja. Mu nõmme-hallik, wõtku tuuled kanda Sul terwit, laulab kaugel rändaja.
Üksik põuapilw
Kui walge saar kesk siniläiki wäike, Ta ujub rada laia, lagedat. Kas otsima läks oma hallikat, Wõi mõttes tee, kus kõnnib üksi päike? Ei tea, kas tundnud ema armuläiki, Kas kuulis kätkis laulu walwawat? — Ei tea, kas otsib kadund armsamat, Ei tunne tema, ega enda käiki? Kuis waatan ma su ime silmadesse, Kuis muinasjuttu sulle westaksin, Mis waestelaste nutust tõusis südamesse Kuis sinu rinna naale langeksin Ning wennaks igatsuse walgusesse Sul ennast kõrgel rändel kihlaksin!
Pane pää minu rinnale…
Pane pää minu rinnale ja waata kaugele ära, Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin. Leidsin tee üle tunnete, kui wirwe, kui peidetud sära, Leidsin tee üle mõtete, kus waikind wõitluste kära, Leidsin tee iseennast kus unusta suudaksin. Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest: Üle öö rada rändajat wiib elu sees salaja, Kuni sääl, üle enese, kui taewas kõlab su keelest, Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest Waikist hääd, kuhu häädusest ei teadwust jäänd kumama. Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt wäike, Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan; Walgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike, See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, — Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.
Koju igatsus
Nüüd õitswad kodus walged ristikheinad, Tuul mängib lillelõhnaga — Mu ümber sala laulwad waiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune, Wiib sinimetsa poole kaugele, Sääl kasekõne loob kui pilwi teele, Et kanda kojukutset minu meele. Ja sala laulwad minu waiksed leinad, Et õitswad kodus walged ristikheinad.
Mu tuba on wäike…
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel Ja süda nii üksinda, walus; Öö tasane ligineb pilwede teel, Õhk jahe kui sügise salus; Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kus laulawad laened ja mängiwad weed, Ja wiibib mu kullakene. Sääl laulawad laened ja mängiwad weed Ja sätendab meri ja päike, Sääl särawad soojuse, walguse teed, Sääl armsate silmade läike, Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt Ja liigutab rõõmule waikinud keelt — Sääl, kaugel, mu kullakene. Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kõik mõtted kauguste randa — Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed, Ei armu nad siiski saa kanda ... Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel, Öö tasane ligineb pilwede teel... Ei kunagi tule, mu armas.
Igatsuse laul
O hing, kas tunned, kuhu surewad Kõik sihita teed? O hing, kas tead, kuhu lõpewad Kõik teeta sihid? Waata mulle silmi, armas otsatus! Waata mulle silmi, minu sõber! Sinu kõne on kui naer saatuseks Minu kurwale küsimise-laulule; Sinu kõne kui nutt kostuseks Minu ärdsele pärimise-mõttele: Midagi ei jõua pärale! Kõik on seotud iseendasse: Meri ja maa, taewas ja päike, Kõik, mis elab ja on — Otsata, lõpmata! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Jumala randadele, walged lagled! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Walguse wainudele, walged purjed! Kõik need tunded kogusin lagledeks Laiale küsimise-lagendikule! Kõik need mõtted punusin purjedeks Lugemata pärimise-paatidele! Sind ma armastan, jumala rand, Kihlatud üheks mere ja päiksega Minu hinge kõrgemaks eneseks Läikide läigiks, helkide helgiks, Koduta igatseda, Üksi igatseda! O, minu kauge, kauge jumala rand! Wiige terwisi, walged lagled! Wiige terwisi, walged purjed! Sinna surewad kõik sihita teed, Sinna lõpewad kõik teeta sihid — Ja laul, see lendab üksi!