Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
Igavesti antud mulle olla noor,
Ikka nälgida,
Joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
Täna armasta
Teda ihkan ma.
Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
Päike heidab tuld
Üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
Oh mu kevadkuld,
Lillitet kõik muld!
Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
Õde, armuke,
Valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
Heida minule
Käed kaelale!
Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
Suudle, suudle mind
Surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
Nüüd veel ihkan sind,
Oh mu kevadlind.
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
armastus
Kui kuurdub armulill
Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi, End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda. Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina. Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina, Suud suruden su käele, helluden su ette. Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi, Kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette.
Üks sügisene mälestus
Üht aiamaja sügisehtes Ja õhtutaeva aeglast põlemist Ma mäletan: puud pikad seisid lehtis, Me ootasime hämaruse tulemist. Vääntaime pehmed saugud piirsid rõdu Ja aknaid. Esil päikse tule sees Maas õilmitsesid astrid. Õhu Reseeda mesi täitis maja ees. Kui sammetkoetis rullus valla õhtu. Sees majas seinad, maalid põlesid Sest tulest, mille päike heitis õhku. Meid hämariku käsivarred puutusid. Su sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde mahedaid lõid. Üksikille Kui saarile me jäime ainuina. Ja nõjatades istmel, kinni silmad, Me istusime vaiki. Ahtus ring. Haav-haaval helendama lõivad ilmad, Mis enda jäädes kujustanud hing. Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud Su hinge sama ihke tuli, mis Kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud Su sõrmed keeli tundeis vägevis, Mis inspiratsiooni värinates Me hingi oleks haarand, vapustand. Kuid kaua istusime unistades Veel üksi nii, üksteisi unustand. Su õrnad sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde pehmeid lõid. Ja üksikille Kui saarile me jäime ainuina.
Kaks algust
Kaks algust minus: Süda ja mu liha. Neid ühendand on armastus ja viha. Käib ingel ühes majas saatanaga. Too ohvrit jumalalle, naine vaga, Too ohver verivalge altarille! Oo! ära seisa templi uste taga. Too tall, kes veristet, too lille. Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille Ja süda ära anda küsimata. Too ohvriks oma liha saatanalle, Õisroosa ihu anna kiusajalle: Tund tunni järgi sulab püsimata. Su lapse ihu õitseb rüsimata. Oo, tee tast ohver saatanjumalalle! Siis laulda tahan ajaks igaveseks Su ilu, mis on antud üürikeseks.
Mu tuba on wäike…
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel Ja süda nii üksinda, walus; Öö tasane ligineb pilwede teel, Õhk jahe kui sügise salus; Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kus laulawad laened ja mängiwad weed, Ja wiibib mu kullakene. Sääl laulawad laened ja mängiwad weed Ja sätendab meri ja päike, Sääl särawad soojuse, walguse teed, Sääl armsate silmade läike, Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt Ja liigutab rõõmule waikinud keelt — Sääl, kaugel, mu kullakene. Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kõik mõtted kauguste randa — Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed, Ei armu nad siiski saa kanda ... Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel, Öö tasane ligineb pilwede teel... Ei kunagi tule, mu armas.
Wangis
Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul! Mina, see ahel, mina, see kalju, Kuhu mind köitnud seadus nii walju — Mina, ma saagiks kui surutud sul! — Siiski su hämaras rada kui ahetaks, Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks, Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale — Sinna, kus uue saan südame. Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma! Elan su loomu ühes kui kahte, Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte Köitis mind endasse kahele tapelda.
Kallimeelsed
Üks tee wiib üles armastuse maale, Kui waewalt ärkand koidu-ilu aale, Üks tee kui tehtud inimeste kõrgustest, Kuis paistawad meil paremate südamest. Ja kes siin ial juhtis sinna oma sammu, See leidis hinges helendawat rammu Kõik wennaks tunda olemise woos Ning ennast leida jumalaga koos.
Kaer
Siis seisis minu kullakene palwes, — Mul unus kirik, unus taewa sära, Ta juurde mõttes peitsin ennast ära. Ja tundus, laulis tasa tema süda — Üks walgus kujunes ta rinnas minu poole, Et meie armust tõuseks jätku waimu soole. Söö, täkk! Siis lähme kõlisewat kosjasõitu. See olgu ohwer: rahwa lootus nõuab wõitu!
Igatsuse-lill
Kus wiibid? Terwitusi toowad sinult tuuled! Kus õitsed nagu taewas sinine? Kõik kõneleb siin sinust üksine! Su igatsuses kõik on wõrsund minu luuled! Su kuma nagu sala laulu hinges kuuled Ja kaod ohwriks iseendasse, Kus rada kitsas, kare kaljutee — Ja surematause lille otswad huuled. Kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene! Kus õitsed minu hingewara ainukene? Ma laulan sulle üksi otsi-teel. Ja kuigi rändan tuhat aastat weel, Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel, Mu walgus, sinilill, mu kullakene.
Pane pää minu rinnale…
Pane pää minu rinnale ja waata kaugele ära, Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin. Leidsin tee üle tunnete, kui wirwe, kui peidetud sära, Leidsin tee üle mõtete, kus waikind wõitluste kära, Leidsin tee iseennast kus unusta suudaksin. Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest: Üle öö rada rändajat wiib elu sees salaja, Kuni sääl, üle enese, kui taewas kõlab su keelest, Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest Waikist hääd, kuhu häädusest ei teadwust jäänd kumama. Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt wäike, Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan; Walgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike, See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, — Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.