1
Su koputusi kuulsin hingeuksel
ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!
Kuid orjata Sind igal veretuksel —
ei iialgi!
Mul küllalt jätkus kõrkust
Su pilgu särapaistel sigatseda,
Su templiharjalt puruks kukkuda,
Su järel hullupööra igatseda
ja siiski hukkuda...
2
Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus
ja vermeisse mind rebivad Su okkad.
Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,
Sa üha kutsuvamas kumas lokkad.
Oo, püha palavik täis riski,
kui palju kaitsetuid Sa lennul surmad!
Kuid alati Sus peitub miski,
mis üles kaalub Eedenigi hurmad.
3
Sa porijõgesid mu rinda valad
ja rangelt käsutad: jää iseendaks!
Raudahelaisse kinnitad mu jalad
ja nõuad, et ma lendaks...
Siis vinguv nuut mu jäsemeile laksas
ja naha säärtelt rebis roosteahel.
Ma karjatasin kuis veel veri jaksas
ning ärkasin — Su peiukäte vahel.
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Sügavamõttelised luuletused sobivad hetkedeks, kus soovid lugeda midagi rahulikumat, tõsisemat ja sisukamat. Need ei räägi ainult ühest sündmusest, vaid puudutavad sageli elu, aega, mälestusi, armastust, igatsust, muutumist või inimese sisemaailma. Selline luuletus võib jääda mõtetesse pikemaks ajaks.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab hingelised luuletused, mis aitavad sõnastada tundeid, mida ei ole alati lihtne otse välja öelda. Mõni tekst sobib vaikseks lugemiseks, mõni kaardile kirjutamiseks ja mõni jagamiseks inimesega, kellele soovid midagi tähenduslikumat edasi anda.
Mõttega luuletused võivad olla lühikesed või pikemad, lihtsad või kujundlikumad. Oluline on, et neis oleks tunne, mis kõnetab. Mõnikord piisab ühest reast, et meenutada midagi olulist või vaadata tuttavat olukorda uue nurga alt.
Sellised tekstid sobivad hästi siis, kui tavaline õnnitlus või lihtne sõnum tundub liiga pealiskaudne. Sügavam luuletus võib anda sõnadele rohkem kaalu ning aidata väljendada hoolimist, mõistmist või sisemist rahu.
Kui otsid teksti, mis oleks vaiksem, tundlikum ja veidi mõtlikum, võivad sügavamõttelised luuletused, hingelised luuletused ja mõttega luuletused aidata leida just selle õige sõnastuse. Need sobivad lugemiseks, jagamiseks ja hetkeks, kus sõnadel võiks olla rohkem tähendust.
Vabanemine
Lõid vetesse jumala vitsad
ja rihvale lendas mu vrakk.
Mu südamelt murti pitsat
ja huulilt — punane lakk.
Nii lihast said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.
Aabel ja Kain
Mis võikalt kriiskav lauluviis
lõi kilama mu kõrvas?
Mu meeles muistne ohvrihiis,
kus veli velle mõrvas.
Miks õitses ühe ohvriand
ja suitsu sompus teine?
Eks olnud Kainil valmis pand
niisama magus eine?
Kui kajas üle maa ja vee:
„Õnn pole kink, vaid õigus,“
siis leidis kuri meisse tee
ka igas leivalõigus.
Poeet
Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.
Mu kude kuiv kui tuhk —
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.
Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.
Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.
Orjade koor
1
Suur prohvet, kunas küll viid sa,
Jehoova hingusest kant,
meid eemale orjapiitsa
ja orjaroogade mant?
On kibedad kupjahoobid,
veel kibedam kupjakiit
ja paksu poriga loobit
on iga me uksepiit.
Las halin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks —
pääasi on olla prii.
Egiptuse leib ja humal —
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.
Ta Siinai harjale laskus,
mis tuliallikais keeb,
ja tema seaduste raskus
meid vabaks ja võimsaks teeb.
2
Vajame ahelaid, et neid murda
ikka ning uuest'.
Laps, ära kurda
kasvades välja kallistki kuuest.
Vanaga olgu rahul
raukade meel.
Loomingu pingest kõik liikmed vahul,
noored, me sirgume veel!
Eleegiliselt
1
Meeletult raiskasin tuulde
saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
hoida neid enam ei vääri?
2
Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.
Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.
Hommik
Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.
Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?
Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.
Pihtimuskilde
1
Ma õnne talumiseks olin
liig mannetu ja nõrk.
Mu pääluus äikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.
Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.
Mul julgust kotkalennuks jätkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.
2
Mu armastus kui epilepsis äge,
kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
Seepärast kõigist olen hüljatu
ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.
Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,
ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.
3
Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, —
su värsid ju kui lapsel saamatud.
Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.
Paaria
1
Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.
Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.
Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.
Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.
* * *
On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
või surnud öös mind jälgib hommikuni
tumm kordnik, vibutades kummikeppi.
2
Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.
Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.
Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.
Valm
Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,
õis puhkes verine ja lihakarva.
Ta krooni valge liblik eksis harva, —
röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.
„Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!“ —
nii sisistasid liiliad rassiraevas.
Uustulnuk aga juured maasse kaevas
ja peenra päästis röövikute mürgist,
mis ammu tõvena ju teisi vaevas.
Nii minu lauleski kunst õiteks muudab
kõik haiguseod, nii hästi kui ta suudab.