Kõik walged teed, mu walged teed on läinud, Kesk halli udu uppund walged teed! O siduksid weel päikse tulekeed Mind okastikku, mida süda käinud. Mu walged teed kesk walu-lagendikku Mu tundeid mälestustes suudlewad, Weel üksi igatsuse sala päikse-sõnu Mu lauludele kullaks külwawad.
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Sügavamõttelised luuletused sobivad hetkedeks, kus soovid lugeda midagi rahulikumat, tõsisemat ja sisukamat. Need ei räägi ainult ühest sündmusest, vaid puudutavad sageli elu, aega, mälestusi, armastust, igatsust, muutumist või inimese sisemaailma. Selline luuletus võib jääda mõtetesse pikemaks ajaks.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab hingelised luuletused, mis aitavad sõnastada tundeid, mida ei ole alati lihtne otse välja öelda. Mõni tekst sobib vaikseks lugemiseks, mõni kaardile kirjutamiseks ja mõni jagamiseks inimesega, kellele soovid midagi tähenduslikumat edasi anda.
Mõttega luuletused võivad olla lühikesed või pikemad, lihtsad või kujundlikumad. Oluline on, et neis oleks tunne, mis kõnetab. Mõnikord piisab ühest reast, et meenutada midagi olulist või vaadata tuttavat olukorda uue nurga alt.
Sellised tekstid sobivad hästi siis, kui tavaline õnnitlus või lihtne sõnum tundub liiga pealiskaudne. Sügavam luuletus võib anda sõnadele rohkem kaalu ning aidata väljendada hoolimist, mõistmist või sisemist rahu.
Kui otsid teksti, mis oleks vaiksem, tundlikum ja veidi mõtlikum, võivad sügavamõttelised luuletused, hingelised luuletused ja mõttega luuletused aidata leida just selle õige sõnastuse. Need sobivad lugemiseks, jagamiseks ja hetkeks, kus sõnadel võiks olla rohkem tähendust.
Kodumaa mõte
Kui jään ma õhtul mõttes waatama, Kuis taewa serwal istub rõõmus ämarik, Ta rinnal koit kui õitsew kanarpik, Ja nurm jäänd nurme kõrwal kastes kumama, Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik, Kesk kodu seisan rahwa uue põlwega: Me mullast tõusnud mehed uued sammuma Ja naese uue loonud mõte õnnelik. Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud Kõik teed, kus waen ja pimedus on walitsend, Kus siiski walgus ikka sihiks helisend — Ja õitswa Eesti haige süda tules läinud. Mis walgus kõigest seletand me elule. Mis kaljuks saanud rahwa hingetemplile.
Igatsuse laul
O hing, kas tunned, kuhu surewad Kõik sihita teed? O hing, kas tead, kuhu lõpewad Kõik teeta sihid? Waata mulle silmi, armas otsatus! Waata mulle silmi, minu sõber! Sinu kõne on kui naer saatuseks Minu kurwale küsimise-laulule; Sinu kõne kui nutt kostuseks Minu ärdsele pärimise-mõttele: Midagi ei jõua pärale! Kõik on seotud iseendasse: Meri ja maa, taewas ja päike, Kõik, mis elab ja on — Otsata, lõpmata! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Jumala randadele, walged lagled! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Walguse wainudele, walged purjed! Kõik need tunded kogusin lagledeks Laiale küsimise-lagendikule! Kõik need mõtted punusin purjedeks Lugemata pärimise-paatidele! Sind ma armastan, jumala rand, Kihlatud üheks mere ja päiksega Minu hinge kõrgemaks eneseks Läikide läigiks, helkide helgiks, Koduta igatseda, Üksi igatseda! O, minu kauge, kauge jumala rand! Wiige terwisi, walged lagled! Wiige terwisi, walged purjed! Sinna surewad kõik sihita teed, Sinna lõpewad kõik teeta sihid — Ja laul, see lendab üksi!
Inimene
Üks õnnis minek kujunedes iseendasse, Kui olek lapseks kogu elu saladusele, Et leida oma loomus kõige ilma algust Ning sulatada endast iga asja walgust. Ja siiski walutare hääle, mõru kurnaja, Kõik were sisse uputaja, maru lõhkuja, Et tuhaski weel kaugele jääks õnnis rahu Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu. Üks wõitlus: saagu hangund mullast maigus jällegi, Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi! Nii tõuseb ilm, mis waewleb enda-sünnituses Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.
Öösel
Oma emarinna naale Öö, mu südant paiguta; Oma pimeduse walgust, Rändaja mul juhata. Sinu päikse igatsus Sugulased oleme, Oma mulda sa mind mata, Et ma õitsen sinule.
Wangis
Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul! Mina, see ahel, mina, see kalju, Kuhu mind köitnud seadus nii walju — Mina, ma saagiks kui surutud sul! — Siiski su hämaras rada kui ahetaks, Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks, Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale — Sinna, kus uue saan südame. Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma! Elan su loomu ühes kui kahte, Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte Köitis mind endasse kahele tapelda.
Noore kotka laul
Mõtte kaljudel! Sääl kus laulawad kõrguste tuuled, Kiiguwad õhkude kuulmata luuled. Awarus naeratab — Põrmule surm, — Sääl minu kodu! Tunde mägestik Heliseb, kõliseb taewaste poole! Hingan sääl läikisid tiiwade hoole Kohinaks paisuda, Käia kui torm Tühjuste üle. Kilke kõrgustes! Õnnis, kes tühi ei seisa kui kesa, Õnnis, kel armus ja tarkuses pesa! Kisawad waresed — Wuhiseb surm Tühjuste üle!
Mu mõtted
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tõikade tinase koorma
ees norsates ajavad püsti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tapluse tulise vankri
eest orjatöö kütkesse kisti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil veres posaunide müra
ja silmikuis lõkete pragin.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil punane lakust käib maru
ja kannul neil madude sagin.
Hoi, kostuks nüüd lahingu rima,
nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja sööstuksid võitlusse julma.
Nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja lõhkudes kapjega paasi,
nad sööstuksid sõtta kui pulma.
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
2
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.
3
Mu rinnal tuiskab ajuliiv,
mu kubemeil ju kuivab rohi.
Pääs hundab tuul ning iga viiv
peost mõtteilt varisemas ohi.
Ja silmad, kust käis tuleneel,
nii tühjalt pöördud vastu taevast...
Mind, Looja, vabasta sest vaevast, —
näed, olen laip, kuid elan veel.
4
Kõik mind laidavad, kuid jumal teab:
ma ei tahaks olla parasiit.
Igavus mul' köie kaela seab
ja ma tõrkumata lahkun siit.
Asjata mind jälgib Kuklux-Klan,
ise kaarnaile ma määran peo.
Poomisköiest saagu talismaan
sellele, kes õigustab mu teo.
5
Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri
sest lõkendab nüüd mu pää.
Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärvärsid
kui rauga fantaasia.
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.