Mu ilus kullakene, mis mõtled nüüd jälle sa? Pääd kumardad armsast' alla ja naeratad salaja. Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad ja mehele tahad sa.
Südamlikud ja kaunid luuletused
Looda!
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
Sa tulid
Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, su komme — valgust täis. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid sa. Sa tulid nagu päikene, ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame — ja kadusid kui päikene öö musta hõlmasse.
Lilleleid
Küll on ilus lilleleid! Naerateleb päikserind. Lilleleidja kenam neid — lilled on nad mõlemad, päiksepaistel põlevad, hüüdvad vastu: vaatke mind!
Kevade lähenemine
Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.
Üks märtsi hommik udune
Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja poolesringis kaugele käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa — mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all, kurb, kidur põõsas kurdab teel — mis muremõte tal?
Hommik
Ju karjane lääb karjaga: till tall! must kirjak kõige ees, till tall! ka kostab metsa sees ja vastab niit ja karjamaa. Ju kõlab läbi hommiku üks pasun eemal: tu, tu, tu! Jõe ääres aurab lokkav hein, siit tagapool mets, mäesein, kust läheb linnatee ja kaob puude vahele — just nagu tänav silmale. Sääl tuleb naaber koormaga ja süütab piibu põlema. Käis veskil. Valgel kübaral käib mölder veskitiiva all. Kuid väljal kõnnib põllumees, muld muhe, must tal jalge ees — ja ennäe! seeme kukub ka.
Emmasüdda
Üks paigake siin ilmas on. Kus warjul truus, arm ja ön; Kõik mis ni arw siin ilma peal, On peljopaika leidnud seal. Kas emmasüdda tunned sa? Ni õrn, ni kindel! Muutmatta Ta sinno rõmust rõmo nääb, So õnnetussest ossa saab! Kui innimeste likuwad Au, kitust, sõbrust tunda saad, Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad, Kui usk ja arm sust langewad — Siis emmasüdda ilmsiks lääb! Siis weel üks paik sull' üllejääb Kus nutta julged iggal a'al: Tru, kindla emmarinna naal! Mönd' kallist südda kautsin, Mis järrel' nuttes leinasin, Aeg andis teist mull' taggasi: Ei emmasüddant – ialgi!
Kui öis mis õitseb heinamaal
Kui õis mis õitseb heinamaal On minno armoke, Mo armoke on nago laul Mis täidab süddame! Ni kenna olled, neio sa, – Kui suur mo armastus! Sind, kunni wolab wessi weel, Ma hoian süddames! Sind, kunni kaljo pohjatab Ja päike hiilgab teal, Ja kõrge taewas sinnatab, Sind hüab minno heal! Ja kaoks kaljo, wessi, pääw Ja taewa sinni ka – Sind, minno õn, sind iggawest Ma wõttaks armasta'! Jä Jummalaga! Kuiwata So silmad, armoke! Kas sadda pennikoormat ma – Kord pöran taggase!
Kewwade tullik
So riik on lõpnud, ränge talwe! Oh terre, terre kewwade! Puoksake ta paisub mahlast Ja laulud täitwad süddame! Nüüd rohhelisses rides kõnnib Noor lotus õits'ja waino peal Ja jälle helliseb mo kõrwo Ta immelik, ta maggus heal! Oh hing, sest heida mis sind koormab Nüüd kindlal melel hauda sa! Kui linnuk'seks weel pead end muutma Kes taewast mõedab tiwaga! Se kes wöis kibbowitsa pösalt Neid punnaõisi melita', Se sind ka raske wallo koormalt Saab nore jõule aitama! Ja olgo tee sull' ka weel pimme Ja olgo raske sinno süüd, Oh ussu: surem on ta heldus Weel surem temma armohüüd! Oh lasse, lasse süddamesse Suurt Suistepühha koito sa Ja loda! Tullelegist pead Ja Waimust uelt sündima!