Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.
Südamlikud ja kaunid luuletused
Üks märtsi hommik udune
Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja poolesringis kaugele käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa — mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all, kurb, kidur põõsas kurdab teel — mis muremõte tal?
Hommik
Ju karjane lääb karjaga: till tall! must kirjak kõige ees, till tall! ka kostab metsa sees ja vastab niit ja karjamaa. Ju kõlab läbi hommiku üks pasun eemal: tu, tu, tu! Jõe ääres aurab lokkav hein, siit tagapool mets, mäesein, kust läheb linnatee ja kaob puude vahele — just nagu tänav silmale. Sääl tuleb naaber koormaga ja süütab piibu põlema. Käis veskil. Valgel kübaral käib mölder veskitiiva all. Kuid väljal kõnnib põllumees, muld muhe, must tal jalge ees — ja ennäe! seeme kukub ka.
Suine tuul
Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt, tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas, hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi, siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku. Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus, kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis. 1896. Kuis hällib ja kiigub metsa äär, kuis õõtsub ja puhub tuul suine, kuis lilledest lainetab heinamaa käär siin mängib Lämmeküne. Ja juuniõhk ja juunituul, ja algav videvikjume, ja õilmed kõik puhes õilmekuul, pilv taeva all pehme ja sume.
Üle vee
Üks laevuke lääb üle vee, lääb üle vee ja lainete. Kui valge luik kaob üle vee, kaob üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — läks üle vee ja lainete. Silm kaugele käib üle vee, käib üle vee ja lainete. Ei laineke ei kõnele mul üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — on üle vee ja lainete!
Lained, kuhu te tõtate
Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? Meresse meie tõttame, tantsime kuldse päikese ees taeva ääre all sinades, kadudes uduvinades.
Sügise
Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine; jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline sammet, üksik metsatee: pedak heleroheline, kask kuldkollane: Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse.
Kui kuurdub armulill
Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi, End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda. Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina. Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina, Suud suruden su käele, helluden su ette. Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi, Kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette.
Ballil
Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid, Siidkangad noori liikmeid peitsid. Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kuis joobnustas see tantsijate meeled. Ta seisis eemal loorberpuie rean, Suur nukrus hingen jumalate. Kui helmestik tast tantsijate Käis mööda, neitsid nooren ean. Ta võõrana sääl piduliste salgun End oli kaduvuse leinal annud. Ei tea kuidas pööris end ta siis. Mu jumal! Viirg tast läbi käinud! Ei pilku pöörda enam täinud. Kui lapsepõlvest üles hargus viis, Mis eluneelun meelest läinud: Üks tütarlaps end unistusil’ annud Käed mõttes oli oma sülle pannud. Nii istus, kummardaden vähe pääd Ja pilku kaugusesse saaten. Mis oli hiilgus sellen vaaten, Kui palju aimamata ilu, hääd! Ta silmad olid kinnind aaten. Oo, käsivarte marmor, valmind palged! Klaarõunalised, läbipaistvad, valged! Ruum sumises. Poeet käis teiste sean Kui põgeneden nägemusi Ja suigutaden ahastusi, Mis tõusid hingen pikan rean. Ei saand ta hoida ihaldusi, Mis kiskusid ta meeled enda järgi. - Kui pööris end, sai istjast sama märgi: To sama istang, sama nukker poos, Kui ennegi, mil läks ta ära. Ta ümber unus pidu kära Ja muusika, mis mürtsus täien hoon. Kesk roosa tule pehmet sära Kui tuberoosi punga avanevat Siis nägi kahvand huuli küsitlevat. Üks minut hiljem jo poeet ta een. - Mu preili, ütles, teie loa Seks tarvitan, et üle toa Paar valsi tuuri teeme häälte veen. - Ta pääle heitis silme joa. Siis heljusivad vabanenuil rammel Nad üle saali kergeil valsisammel. - Miks mina see? Nii küsis siis, Ta viidud jälle asemelle. - Kust tuleb kostus kurbadelle, Kes teab, millal kõlab viis, Mis lohutuseks südamelle? - Nii sõnas ta, suud suruden ta käele. - Kes suudab vastu panna ilu väele. - Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid. Siidkangad noori liikmeid peitsid, Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kui vahuveinist kihasivad meeled. Ah, laske olla joobnud poeet! Tuld värvilist, vaskvilet pille Ja naiste naeru, õisi lille Tall’ andke nüüd, tall’ armsad need. Sest ilu, antud üksikille, Las kummarda nüüd sõnatun ekstaasin, Vast homme uusil vesil meelte paadid.
Üks sügisene mälestus
Üht aiamaja sügisehtes Ja õhtutaeva aeglast põlemist Ma mäletan: puud pikad seisid lehtis, Me ootasime hämaruse tulemist. Vääntaime pehmed saugud piirsid rõdu Ja aknaid. Esil päikse tule sees Maas õilmitsesid astrid. Õhu Reseeda mesi täitis maja ees. Kui sammetkoetis rullus valla õhtu. Sees majas seinad, maalid põlesid Sest tulest, mille päike heitis õhku. Meid hämariku käsivarred puutusid. Su sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde mahedaid lõid. Üksikille Kui saarile me jäime ainuina. Ja nõjatades istmel, kinni silmad, Me istusime vaiki. Ahtus ring. Haav-haaval helendama lõivad ilmad, Mis enda jäädes kujustanud hing. Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud Su hinge sama ihke tuli, mis Kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud Su sõrmed keeli tundeis vägevis, Mis inspiratsiooni värinates Me hingi oleks haarand, vapustand. Kuid kaua istusime unistades Veel üksi nii, üksteisi unustand. Su õrnad sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde pehmeid lõid. Ja üksikille Kui saarile me jäime ainuina.