Mis teha, kui südames sõnad ei mahu sinna lihtsalt ära
kui pintsel teeb ise, mis teha tahab
mis teha, kui laulusõnad ei kuulagi sõna
kui laulust saab muusika, mis muudabki teda
mis teha, kui elul on ikkagi mõte
kui keegi ei usu, et kehal on hing
mis teha, kui sinust saab jumala valgus
kui armastus ise – muudab tuleviku ära
mis teha, kui hinges on sillerdav sära
kui õhust jääb väheks, et elada ära
mis teha, kui mõttel on lennukiirus
kui sõnu jääb väheks, et maalida siirust
Autor: Monika Kuzmina
Meelerahu nimel, palun sind
palun – jäta rahule hing
palun lõpeta sõda
leiaks ühegi tõelise sõbra
Meelerahu nimel, palun sind
palun – pisarad silmis
palun ava inimese süda
et elaks edasi, mis päriselt püha
Meelerahu nimel, palun sind
palun – põlvili maas
palun armastust uut
et ärkaks inimene suur
Meelerahu nimel, palun sind
palun – lihtsalt palun
Jumal, aita leppida ära
et avaneks taevalik süda
Autor: Monika Kuzmina
Sinu sõna on valgus
kui südames malbus
kui hinges on rahu
palve hinge mahub
Sinu sõna on valgus
kui igas päevas näed algust
kui südames soojus
saab armastusest voorus
Sinu sõna on valgus
kui soovida headust
kui unustad vead
teed teadlikult head
Autor: Monika Kuzmina
Kui elus vahel viltu veab
siis uue ukse avama sa peab
ei ole mõtet peita end
ning karta uusi teid
sul ees kõik uksed valla löövad
kui südames on vaprus suur
ei loe su minevik, loeb hinge puhastus
loeb see, mis südames on sügaval
sa ise tead ja tunned end
kui süda puhas sul ja meel on kindel
siis tead, et saavutad ja suudad sa
kõik uksed avada
sa ära oota homset päeva
et teha tegusid ja olla vapper
sa võta kohe ette see
mis südame sul õnnelikuks teeb
sa oled loodud looma
ja unistusi ellu viima
sul vaja vaid on usku suurt
ja järjepidevust, ei miskit muud
Autor: Monika Kuzmina
Vahel elus ette tuleb raskeid hetki
vahel kanname kaasas kõiki neid kivikotte
vahel miski meid kõiki rõhub
ning hinge justkui sees meil lõhub
See kõik on miski, mis oli vaid eile
täna muuta sa kõike saad
ära kanna sa eilseid kive
mine edasi puhtalt lehelt
Jaa, vahel tundub, et elu on raske
aga elada elu, mis sulle on hea
see vajab vaid sind
sa seda ju tegelikult tead
Mine sinna, kus süda naerab
mine sinna, kus hingel on hea
ole seal, kus armastust tunned
kus tead, sa oled hea
Otsi seda, mida otsima pead
sa õigeid kohti ise tead
kuula südamehääle sosinat
las laulab laulu sul hingekeel
Kui leiad rahu ja rõõmu
oska hoida ja hellust tal anda
omarahu ja rõõm siis tunned
seal silmis, kus iganes vaatad
Su peegel on armastus
silmad, mis murravad valu
mis vana ei seedi, ei talu
need silmad on armastust täis
Autor: Monika Kuzmina
Miks meile enam elu vaja
kui teame täna kõike me
ei ole vaja enam õppida
meil pole vaja enam uuesti kukkuda
sest teame, kuidas tõusta taas
me oleme kui niidinukud marjonetid lavastaja käes
ei juhi ise enda elu
ega juhi ennastki
mis saab, kui ennast unustame me
kuid väidame, et usume
me usume, et elame
kuid elu elamist ei vääri
mis tuleb veel, mis uus ja põnev on
kas täidab miski meie meelt
kus on see suur ja suurem veel
mis toob meil hingerahu, täidab meie meelt
see südames meil sügaval, see olemas seal on
sa vaata palun kordki veel
ta olemas on, sa seda tead
sa viska peast, kõik viskamist, mis väärt
ja ära eal sa unusta, et oled väärikas ja palju väärt
see miski meie kõigi sees on palju väärt
ei ole vaja heita meelt
ei ole vaja peita end
ei muuda miski heitun’d meel
kõik muutub siis, kui heidad endalt vale kee
see sind ei teeni täna enam – iial enam
las minna kõik, mis pidurdab
mis iial ahelaid on loon’d
sa lase lahti kõigest sest’
mis takistab ja pidurdab
see vangirüü sa heida maha
saa vabaks, lenda taevalael
sul piire pole enam eal
sind kinni püüda võimatu
sest sinu lend
sel rüütlirüü ja au ning armuleek
sul elu vaja, sa tead, et südames
sul kunagi ei puudu meel
see õige tajumise keel
kui eksid teelt, siis tead, et vajad vaid
sa aega õppimiseks veel
ei muutu vastikuks, ei halvemaks sa veel
sul puudub vastikuse geen
ja siis, kui õppimise aeg, sa õpid nii, et keegi veel
ta nii ei suuda mõista keelt
kui kukud, sinu valu sinu omaks jääb
sul pole kombeks kraapida
ei nutta, ägada, ei halada
sa haarad ohjad, oled seda meel
et eluohjad sinu käes
vaid nii meil elu vaja on…
Autor: Monika Kuzmina
Vasikavaimustus saatku sind alati
ka siis, kui sind halvaga üle valati
jäägu laps sinu hinge alles
ka siis, kui sind süüdistati vales
Vasikavaimustus paistku su silmist
ka siis, kui su üle naerdi kogu hingest
jäägu rõkkama naerust su hing
ka siis, kui lõppeda ei taha ving
Vasikavaimustus saagu sust võitu
kas siis, kui kurjus pakkus sul lõbusõitu
jäägu meelde vaid puhtad hinged
ka siis, kui elu vallutanud on pinged
Autor: Monika Kuzmina
Vaba hing rändab pilvede taha
ujub ookeanist üle, kui tahab
vaba hinge ei vangista keegi
sureb keha, ei valmista muret tal seegi
Vaba hing kingib rõõmu ja rahu
ning kaotab su südamevalu
vaba hing on lustlik ja rõõmus
ka siis, kui koorem liig’ suures mõõdus
Vaba hing kappab hobuna aasal
liugleb kotkana mägede kohal
vaba hing seisab lõvina rahu eest
kaotab ka elu oma tõelise sõbra eest
Vaba hing vaatab kaljust ka läbi
ta teekond ei sisalda valehäbi
vaba hing istub pilvepiiril
kõigutab jalga, just siis kui viitsib
Vaba hinge ei käse, ei keela
ta solvanguid alla ei neela
vabas hinges on väge ja võimu
kuu ja päike ta hinges põimub
Autor: Monika Kuzmina
Kui teele veereb palju kive
sind saadavad mustad linnud
su elu veereb mägedest alla
ja kuristik ees vaatab vastu
Tõsta pea, vaata taevasse kaua
kuula südant, mille kaja on põhjatu
las hing räägib seda, mis päris
tunne meeltes, mis sügaval peidus
Hinga korraks sa sügavalt sisse
maitse õnne, mis peidus on hetkes
miks otsid sa kallist ja kauget
su väärus on toanurga peeglis
Sind miski ju ilmsi ei murra
su hingele valu ei tee
su keha võib haiget küll saada
kuid hing hõljub surmastki mööda
Vaata taevasse kaua ja veelgi
las linnusulg teenib su peeglit
las mägedest saab sulle vari
õigluse hääl olgu sinu sees vali
Autor: Monika Kuzmina
Valgus väärikuse taga peitub
väärikus on vägevate võim
võim, see pole muud
kui taevalik ja teadlik tarkus
see päikse kombel valitseb
ja päästab pisikese hinge nüüd
Kui väärikate valgus sulle
silmipimestavalt otsa vaatab
ei vaja väekaid sõnu
ega pisaraid, mis ootel haletsuserüüs
su südamesse saabub rahu siis
kui vastutus on valge mehe rüül
ei hinga rahu käsul, kisades või kurtes meelt
on rahu südames vaid õigel teel
See silmapiiril paistev maa ja taeva piir
jääks kestma hetk vaid veel üks viiv
kõik teod, mis tehtud, tegemata on
sul kohtumõistjaks ainsaks
su enda süda, keel ja meel
su enda valgus väärikuse välja toob
lööb särama see pime tee
kui taas sa esimese sammu teed
sel vägevate väärikuse teel
Autor: Monika Kuzmina