Sa leidsid minu
Ja mina Sinu
Kui olime eksinud
Ja kaugele kadunud
Mu sees midagi ärkab
Ja sära taas tärkab
See on näha me silmis
Nagu kaunis armastusfilmis
Autor: Helen Paukson
Luuletused kallimale
Luuletused kallimale sobivad hästi siis, kui soovid öelda midagi südamlikku, romantilist või lihtsalt ilusat inimesele, kes on sulle oluline. Mõnikord võib luuletus kallimale aidata väljendada tundeid, mida tavalises sõnumis on keeruline õigesse vormi panna.
Eestiluuletused.ee valikust leiab tekste armastuse, igatsuse, läheduse ja helluse väljendamiseks. Luuletus armsamale võib sobida tähtpäevaks, õhtuseks sõnumiks või väikese üllatusena argipäevas. Samuti võivad romantilised luuletused muuta kaardi või tervituse isiklikumaks.
Kui soovid midagi õrna enne magamaminekut, võivad sobida ka head ööd luuletused kallimale. Hea luuletus ei pea olema pikk — oluline on, et see kõlaks siiralt ja sobiks teie suhte ning hetke meeleoluga.
Tasapisi
Leppisime kokku, et oleme koos
Ja vaatame kuidas läheb me loos
Olid nõus, et oma südame ligi
lasen Sul tulla tasapisi
Palju on meil helistamisi,
Vestluseid hingelisi,
Jalutuskäike imelisi,
kauneid hetki maagilisi.
Nõnda see tasapisi on kasvanud suureks,
lootuseks uueks, magusaks suureks
Autor: Helen Paukson
Mu õige
Tulid mu juurde,
nii tasa ja õrnalt,
tulid südamesse suurde.
Ootel ma olin,
Kus ometi olid ?
Mu hing nüüd rahul,
Oled mu õige
Ja lilletki puhkevad õide
Autor: Helen Paukson
Õnn
Õnn
see hoiab naise kauni,
naeratuse huulil…
Õnn
see kaunilt vaikib,
luues tundeid uusi…
Õnn
on hetkes elu valik,
südamlik ja hooliv…
Õnn
ei ole lihtsalt nali,
headust Sulle toobki…
Autor: Tarmo Selter
Mu ilus kullakene
Mu ilus kullakene, mis mõtled nüüd jälle sa? Pääd kumardad armsast' alla ja naeratad salaja. Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad ja mehele tahad sa.
Sa tulid
Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, su komme — valgust täis. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid sa. Sa tulid nagu päikene, ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame — ja kadusid kui päikene öö musta hõlmasse.
Üle vee
Üks laevuke lääb üle vee, lääb üle vee ja lainete. Kui valge luik kaob üle vee, kaob üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — läks üle vee ja lainete. Silm kaugele käib üle vee, käib üle vee ja lainete. Ei laineke ei kõnele mul üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — on üle vee ja lainete!
Pühapääwa kellad
Ei ma jöua ial meelest Seda tundi unusta'. Mil sind, neiu, minu õnne, Esimist kord' nägin ma. Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid Kellad püha koeale, Nagu rahu kuulutada Tahaks kõige ilmale. Pühapääwa päike hiilgas Kõik'wais rohukõrredes, Waga kirikule käia Hulka lahkelt teretas. Nende keskel käis üks neiu. Käisid sina, armuke, Waga näust paistsid mulle Sini silmad südame. Ei ma tea, mis on rääkind Õpetaja kantsli peal — Pidin ikka jälle waatma Sinu armast nägu seal. Pääwa, ööse nüüd mul kau Sinu kuju silma eest: Pühapääwa kellad wiinud Kõik mo rahu südamest!
Oh räägi!
„Oh räägi, lind puuoksal: kas „Peig tuleb tagasi?“ Ma lendan üle metsa, maa, Kül suwe wirk on kaduma — Arm muudab peagi. „Mull' wasta, jõgi: peiuke, „Kas tuleb koeu ta?“ Laen laenet aeab meresse, Pääw aeab pääwa — arwage Wõib armu uskuda. „Sa rohukõrs maapinna peal, „Kas ümber pöörab ta?“ Mind tuulewägi laeneta, Pea üless', ala wintsutab – Aeg teeb ni armuga. Ja nut mul oli weerema Jo walmis silmasse — Seal tungis köbin rõõmuga Mo kurwa kõrwu: „Tere sa! „Nüüd tere, armuke!“
Ma ollen mo armokest näinud
Ma ollen mo armokest näinud, mo kenna armo ma, — Oh lomus, kuis hüad ja laulad, Kuis hiilgad ja öitsed sa! Miks, taewas, ni selgelt sa sinnad? Kust, päike, sa illo töid? Mo Tio silmist kumbgi Wist omma läiget jöid! Miks körre peal ni lahkelt Õis, püad naerataa'? Oh, ammo ni öitsew polle, Kui temma näggo, sa! Ja heal tal paljo armsam, Kui löo, sul pilwedes, Kui tassakest' mull' ütleb: „Ma pean sind süddames.“ Mind terretab keik rahwas, Ni lahkelt nikkutab, Kui tahhaksid keik öölda: „Sinno ön meid römustab.“ Mo südda öiskab ja laulab Kui lind seal oksa peal Ja sedda teeb mo pöues Keik armo ja önne heal!