Ju kadunud on wana, uues ilus Ju tõuseb elu üle rusude! Näe, päikse poole mullapinna wilus Uus püüe leidnud rada ülesse. Kus surus jää, kus aina lumi lasus, Nüüd wõimul liigub ader tuline; Kus murehelin raagus okstes asus, Sääl kohiseb nüüd lausa kewade. Pääd tõstke üles päikse poole, üles! Õnn sätendab ju waimukoidu süles; Teed wõtke, nagu kewadised weed! Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle! Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle! Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!
Luuletused hooaegadest
Ei püsi neist ükski…
Ei püsi neist ükski, nad kaowad Kui tumestaks uni neil silma, Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad — Ja udud need üksi weel heljuwad Kesk sügise kurba ilma. Siin õitses weel hiljuti kewade, Tuul suuteles liikuma lehti; Siin punus arm pärgasid kõigele, Mis lootust wajutas rinnale Ja elule mattis end ehti. Nad kadunud kõik, nad rändawad — Ei meilegi kodu siin antud: Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad, Ja mõtted need üksinda küsiwad: Miks kõik nii rändama pandud.
Sügisel
Wihma sajab ja tuuled nutawad — Kuis nii üksinda lähed, Üksi kui keskööl mõtted, helinad — Sügise, tasa su sammud kostawad. Kadunud isegi tähed. Kuula, laulan ma, mängin kõigega, Mängin õitsema salud, Hüüan kewade-mõtted kohama, Pillutan õnnede kõla kõndima, Suutelen rõõmudeks walud. Waata leekides tõuseb ilule Jälle kadunud walgus; Warjul kewade loome südame, Tunded tõstame ohwriks päiksele — Hõiskame: surmas uus algus. — Siiski sajab ja tuuled nutawad, Kesköö waiksuse wilus, Sügis, su sammud tasa kostawad; Laulan sul saateks laulud rändajad, Laulud koltunud ilus.
Päikse tõus Hobusemäel
Tukub kewade öö hõbeuduw, walge, Wajunud uindunud pää latwu weel mõtlema; Kaugel kauguste sees ärkand koidiku alge; Hingab mägine maa, puhkab järw saartega. Kerged walguse wood heljul lendawad kõrgel — Kaasa ööpikul siin widin, teine siis sääl Ärkab, paisub kui koor, täidab loodust kui nõrgel, Wetel udu ja kuld, pehme wärwide hääl. Üle metsa ja maa, mäelatwade sõuab Wägew siis walguse mäng, puhkeb terwitaw lõõm; Järwes hõiskab walgus, palwe toonisid nõuab, Kiired pesewad suud, päiksel hommiku sõõm. Kustunud kewade öö hõbeudune, walge, — Üksi talude teel unist midagi weel, Tukuks sirutes sääl päewa higine alge, Liiguks murede must, pärandus talude teel.
Jutluse ajal
Heinalõhn magus lendab niidu päält, Metsas kumin, äostus, lindude laul, Põllul tõusleb õitetolm, Kiirtesse waibund maailm. Tasane sumin kasel, niinepuul — Isa sõnad kõnniwad jumala teed, Wäsis kuulates minu meel, Muinasjutt üksi weel jäi... Haldijas tasa tuleb niidu poolt, Kaarnakiwi kannab ta sammaldand käes. Surub kiwi mu südame — Kiwi, see minule jääb!...
Sügisesel kuu-walgel
Kuu kurwal walgel kõnnin, Läen uupi edasi; Kõik uppus kõlinasse, Öö uni ja palwegi. Mul oli armas päike, Ja õnnis kiirte-tee, Ees tuhat õnneranda, Käes kepiks kewade. Nüüd nagu kütkes käsi, Jalg tõrgub sammuda; Mul kõlin koormaks kaasas Täis armu, koduta. Kõik uppus kõlinasse, Läen uupi edasi — Ja sügis, koltund lehed, Mul meeles alati.
Suwel
Kohiseb metsade koor, Sahiseb rukis noor; Päike, kodune ilu! Kudas nii armas su käik, Kudas nii lõbus su läik, Päike, me kullake, ilu! Kõlinad õhkude hoos, Helinad wete woos: Päike, kodune sära! Armas su walguse käik, Lõbus, kus osaks su läik, Päike, me kullake, sära! Walguse mängus eks sa, Süda, ka uueks saa, Waimus ilusam päike! Tuhat kord kaunim on siis Looduse kodune wiis, Waimus kui paistab sul päike!
Sügisesel rannal
Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha, Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta, Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha, Matta iseennastki iseendasse waikima. Keset kullaseid lehti... Kui ilus on walmide reas Nõnda käia ja mullale andeks langeda, Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata. Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis, Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis, Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees. Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus, Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.
Rukis
Weel sügisel kesk koltund wälja naeratab su ilu: Sa tagatiseks meile: tulema saab kewade! Ja kõik, mis ohwerdab siin palehigi sinule, Wõib kanda rahus külma talwe kütkendawat wilu. Su rammu rinnal ringi käiwad meile meie ajad, Ning walgus, mida köitsid kaswades sa endasse, See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse, Ja meie mure südamesse ulatawad päikse kajad. Kesk sume ööd, kus kaste sulle alla kiigub, Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhkamas Ja tundsin ma mis meie hinges sulle wastu liigub. Sa oled emaks keset meie elu-päikse sõudu, Ja kes siin sinu mõtte ette põlwi painutas, See lapseks jääda kodule weel ikka leidis jõudu.
Taliöine
1
Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed.
Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed.
2
Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.
Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl käib taevavõlvini.
3
Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues.
Rändkomeete põleb sääl kui pihu.
Looja ise läheneb mul' kõues
tähelennuks kroonima mu ihu.
Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest
särakõrgustesse aita viia.
Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest,
Sulle, Sulle süttub sääl, Maria!
4
Veri tuksatas kord külm, kord palav.
Mis on lahti minuga, ei tea.
Jälle, jälle kahvatu ja halav,
tulin Sinu juure, Mea.
Tulin seks, et ükskord jälle näha,
näha ilmsi, valust joobudes,
õnne, mida jäänud mul' nii vähe
Sinust loobudes.