Suurim õnn on olla ema,
ükskõik kui valutav on süda.
Rõõm on kanda nime ema,
uhke mul on olla ema.
Autor: Lilia Järv
Vanematele kirjutatud luuletused on sageli kõige südamlikumad, sest ema ja isa tähendavad inimese elus palju erinevaid asju: kodu, tuge, hoolt, õpetust ja mälestusi. Luuletus emast võib rääkida tänust, hellusest ja turvatundest, samal ajal kui luuletus isast puudutab sageli tugevust, eeskuju või vaikset hoolimist.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab luuletused emale ja luuletused isale, mis sobivad emadepäevaks, isadepäevaks, sünnipäevaks, tänukaardile või lihtsalt armsaks sõnumiks. Hea luuletus emale ei pea olema pikk, et mõjuda soojalt. Mõnikord ütleb lihtne ema luuletus väga palju ära.
Kui otsid isale sobivat teksti, võib valikus olla südamlik luuletus isale, lühike isa luuletus või rahulikum luuletus isale, mida saab kasutada kaardil või tervituses. Isale kirjutatud salmid võivad olla pidulikud, tänulikud, naljakamad või väga isikliku tooniga, olenevalt suhtest ja sündmusest.
Ema puhul otsitakse sageli ka märksõnu nagu emale luuletus, ema luuletused, luuletused emast ja lühikesed luuletused emale. Sellised tekstid sobivad hästi lastele õppimiseks, kaardile kirjutamiseks või oma sõnadele inspiratsiooniks. Lihtne salm võib muuta väikese tervituse palju soojemaks.
Samamoodi võivad luuletused isast aidata väljendada mõtteid, mida argipäeval alati ei öelda. Vanematele mõeldud luuletused sobivad eriti hästi siis, kui soovid tänada, meenutada või lihtsalt öelda, kui oluline inimene sinu jaoks on.
Suurim õnn on olla ema,
ükskõik kui valutav on süda.
Rõõm on kanda nime ema,
uhke mul on olla ema.
Autor: Lilia Järv
Emake mu kullakene
hõbehäälne linnukene
päevapaiste päiksekene
kuldse kuu tähekene
Emake mu kullakene
elulätte ojakene
sinitaeva pääsukene
põllu rukkilillekene
Emake mu päevakene
emake mu öökene
täna kõik on imeline
emake mu armsakene
Mõõtmatu on emadepäeva
ilu, võlu
palju õrnust ja armastust
sinna sisse mahub.
Autor: Lilia Järv
Su silmades on naeratust nii palju
ja süda kui päike särab sees.
Sul jätkub rohkelt hoolt ja armu,
oled hingelt õrn, mu emake.
Emake, Sa oled püha,
tähena särad au sees.
Sinust räägivad kõik täna,
taevalael päike kummarduse teeb.
Kõik lilled õitsvad,
linnud laulvad,
ikka Sulle, mu emake,
Ilusat emadepäeva soovin Sulle,
mu armsake, mu kullake!
Autor: Lilia Järv
Aasad täis kirevaid lilli
kirjude liblikate lend
rõkkav linnulaul poegi täis pesal
vihmapiisad sinise taeva all
kuldse päikese põletav süda
õnnest pakatav imetav rind
salajas nuttev kannatav hing
aastast-aastasse pöörlev elu ring
Autor: Lilia Järv
Ema kuldne päike taevas
Ema pehme pilveke
Ema ere tähekene
Silma pilgutab minule
Ema minu inglikene
Ammu juba taevateel
Hinges ikka mõtlen talle
Mõne luuletuse teen
Autor: Lilia Järv
Väikene naeratus, silmade sära,
ühine hetk ja silmapilk,
laps oma emale naeratab täna,
sest on ta ju nõnda tänulik.
Tänulik tunde eest olemas olla,
südamest hoitud ja armastatud,
EMA juurde saab alati tagasi tulla,
sest alati oled Sa oodatud.
Ole Sa väikene, ole Sa suur,
kogu elu ta hoiab ju Sind,
kui kaugele viib Sind elude tuul,
teil alati on ühine hing.
Autor: Tarmo Selter
Ema olla pole lust,
õnnelikuks saab ta siiski,
ema eal ei näita ust,
oma lapsel hellust viibki,
vahel tuleb olla karm,
ei unustada tohi armastust,
olgu maailm kirev või hall,
ema näitamas on hoolivust
iga päev, iga nädal, iga kuu
ema südames peitumas armastus…
Autor: Tarmo Selter
Emal on armastav süda,
hell ja naerune suu,
emaks Sul jääb ikka tema,
kui ükskord Sa oledki suur.
Ema on päikene taevas,
tähtedes helendav kuu,
helluses peidus pilvelaevas,
mida liigutab tunnete tuul.
Autor: Tarmo Selter
Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake! Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale. Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake! Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake! Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, — enda jälgil, vahest võiksin ütelda. Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake. Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta. Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma, hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa! Oli arm mul unenägu, laske näha edasi. Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi. Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake! Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale. Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi; ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati. Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, — karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene! Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata, pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda! Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski, rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti! Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine! Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake! Unistasin, muud karjased kõik teevad nii; karjas oli palju aega, aega üleliiagi. — Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake! Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse. Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga: herra tema mõisa külge võttis kavalusega. Kuida asemele anti metsast kehva söödike; kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale! Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega! Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma. Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa! Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata! Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa. Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma. Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust, emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust! Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma: hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama. Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake; tema üle uhab laine — aastasajaid alati! Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka. Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata. Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!
Üks suu, nii vana kui mullake; ja mõttis nägu, nii vagune. Ja mõttis nägu, nii aus ta; nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane, nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake!