Luuletused emale või isale

Vanematele kirjutatud luuletused on sageli kõige südamlikumad, sest ema ja isa tähendavad inimese elus palju erinevaid asju: kodu, tuge, hoolt, õpetust ja mälestusi. Luuletus emast võib rääkida tänust, hellusest ja turvatundest, samal ajal kui luuletus isast puudutab sageli tugevust, eeskuju või vaikset hoolimist.

Eestiluuletused.ee lehelt leiab luuletused emale ja luuletused isale, mis sobivad emadepäevaks, isadepäevaks, sünnipäevaks, tänukaardile või lihtsalt armsaks sõnumiks. Hea luuletus emale ei pea olema pikk, et mõjuda soojalt. Mõnikord ütleb lihtne ema luuletus väga palju ära.

Kui otsid isale sobivat teksti, võib valikus olla südamlik luuletus isale, lühike isa luuletus või rahulikum luuletus isale, mida saab kasutada kaardil või tervituses. Isale kirjutatud salmid võivad olla pidulikud, tänulikud, naljakamad või väga isikliku tooniga, olenevalt suhtest ja sündmusest.

Ema puhul otsitakse sageli ka märksõnu nagu emale luuletus, ema luuletused, luuletused emast ja lühikesed luuletused emale. Sellised tekstid sobivad hästi lastele õppimiseks, kaardile kirjutamiseks või oma sõnadele inspiratsiooniks. Lihtne salm võib muuta väikese tervituse palju soojemaks.

Samamoodi võivad luuletused isast aidata väljendada mõtteid, mida argipäeval alati ei öelda. Vanematele mõeldud luuletused sobivad eriti hästi siis, kui soovid tänada, meenutada või lihtsalt öelda, kui oluline inimene sinu jaoks on.

Emadepäev

Emake mu kullakene
hõbehäälne linnukene
päevapaiste päiksekene
kuldse kuu tähekene

Emake mu kullakene
elulätte ojakene
sinitaeva pääsukene
põllu rukkilillekene

Emake mu päevakene
emake mu öökene
täna kõik on imeline
emake mu armsakene

Mõõtmatu on emadepäeva
ilu, võlu
palju õrnust ja armastust
sinna sisse mahub.

Autor: Lilia Järv

Emadepäev

Su silmades on naeratust nii palju
ja süda kui päike särab sees.
Sul jätkub rohkelt hoolt ja armu,
oled hingelt õrn, mu emake.

Emake, Sa oled püha,
tähena särad au sees.
Sinust räägivad kõik täna,
taevalael päike kummarduse teeb.

Kõik lilled õitsvad,
linnud laulvad,
ikka Sulle, mu emake,
Ilusat emadepäeva soovin Sulle,
mu armsake, mu kullake!

Autor: Lilia Järv

Ema

Väikene naeratus, silmade sära,
ühine hetk ja silmapilk,
laps oma emale naeratab täna,
sest on ta ju nõnda tänulik.

Tänulik tunde eest olemas olla,
südamest hoitud ja armastatud,
EMA juurde saab alati tagasi tulla,
sest alati oled Sa oodatud.

Ole Sa väikene, ole Sa suur,
kogu elu ta hoiab ju Sind,
kui kaugele viib Sind elude tuul,
teil alati on ühine hing.

Autor: Tarmo Selter

Emale

Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake!
Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale.
Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake!
Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake!

Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, —
enda jälgil, vahest võiksin ütelda.
Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake.
Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta.

Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma,
hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa!
Oli arm mul unenägu, laske näha edasi.
Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi.

Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake!
Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale.
Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi;
ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati.

Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, —
karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene!
Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata,
pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda!

Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski,
rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti!
Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine!
Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake!

Unistasin, muud karjased kõik teevad nii;
karjas oli palju aega, aega üleliiagi. —
Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake!
Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse.

Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga:
herra tema mõisa külge võttis kavalusega.
Kuida asemele anti metsast kehva söödike;
kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale!

Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega!
Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma.
Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa!
Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata!

Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa.
Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma.
Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust,
emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust!

Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake;
tema üle uhab laine — aastasajaid alati!

Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!