Öösse ära kadus vanker vurinal, udu sisse, tee pääl, tähtis taeva all. Ühes ära kadus minu süda ka. vankri vurinaga sõitis minema.
Lihtsad ja lühikesed luuletused
Lühikesed luuletused sobivad hästi siis, kui soovid leida mõne lihtsa, arusaadava ja kiiresti kasutatava salmi. Neid saab kirjutada kaardile, saata sõnumiga, lugeda ette tähtpäeval või kasutada lapsele õppimiseks. Hea lühike tekst võib olla väike, aga siiski soe ja meeldejääv.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab lühikesed Eesti luuletused erinevateks hetkedeks ja meeleoludeks. Mõni lühike luuletus sobib sünnipäevaks, mõni kooli või lasteaia üritusele, mõni aga lihtsalt ilusa mõtte edasiandmiseks. Lühike vorm aitab sõnumil selgelt ja lihtsalt kohale jõuda.
Sageli otsitakse just selliseid tekste, mida oleks lihtne pähe õppida või kiiresti sobivasse kohta lisada. Selleks sobivad väikesed luuletused, lihtsad luuletused ja kerged luuletused, mis ei ole liiga pikad ega keerulise sõnastusega. Need võivad sobida nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Valikus võib olla ka mõni humoorikam tekst, näiteks lühike naljaluuletus ehk väike lõbus salm, mis sobib õnnitlusse või sõbralikku sõnumisse. Samuti võib lühiluuletus olla hea valik siis, kui tahad öelda midagi armsat, kuid mitte liiga pidulikult.
Kui otsid märksõnadega luuletused lühikesed, võib siit leida erinevaid variante, mille seast valida just olukorrale sobiv tekst. Lühike luuletus võib olla südamlik, naljakas, rahulik või pidulik – tähtis on, et see kõlaks loomulikult ja sobiks inimesele, kellele see on mõeldud.
Lilleleid
Küll on ilus lilleleid! Naerateleb päikserind. Lilleleidja kenam neid — lilled on nad mõlemad, päiksepaistel põlevad, hüüdvad vastu: vaatke mind!
Koidul on kõnesid palju
Koidul on kõnesid palju, tähtedel tarkusi tuhandeid, tuuledes haiguserohtu, lilledes hädadel' ohtu, südamele magusaid sidemeid, mälestusepidemeid: kellel nii palju on aitajaid veel?
Lained, kuhu te tõtate
Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? Meresse meie tõttame, tantsime kuldse päikese ees taeva ääre all sinades, kadudes uduvinades.
Lehed lang’sid
Tuulehoog lõi vetesse, lehed lang'sid laintesse: lained olid tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise. See oli hää mu südamel: sääl olid tunded tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise.
Üks suu
Üks suu, nii vana kui mullake; ja mõttis nägu, nii vagune. Ja mõttis nägu, nii aus ta; nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane, nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake!
Oh sõbrad, ei lase ma öelda
Oh sõbrad, ei lase ma öelda, et oleks nii haige ma. Ja et ma terve oleks — ma seda ei ütlegi ka. Ma olen nõnda terve, et rahvas kõik minu ees, kes nõnda vigane, haige — enda vigu näeb minu sees.
Sina ja mina
Mu ees on surm, ma tunnen ta vina. Ja säälpool on nurm, kus õitsed sina. Küll ilus on nurm, kus õitsed sina. Mu ees aga surm, ma tunnen ta vina.
Mu ilus kullakene
Mu ilus kullakene, mis mõtled nüüd jälle sa? Pääd kumardad armsast' alla ja naeratad salaja. Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad ja mehele tahad sa.
Vulkan
Ta viskas lõkkeid ülesse: all piinas pitsitus. Kas oli parem pilve all kui ma sees kitsikus? Ta jahtus ära, langes tuhk maa pääle maha. Nii taevani tõusnud kirge näed rämpsuna maas — kivikski kerge!